Gililt sõudsime tagasi Bali saarele, kus meie baasiks sai imekaunis Ubudi linn kesk mägesid, rohelust, riisipõldusid ja kaunist kohalikku arhitektuuri. Üleval pildil vaade meie Ubudi kodumajutusest (soovitan: Swan Inn kohe kesklinnas Monkey Roadist läänes), kus peale rohelusest rõkkava aia ja kaunilt nikerdatud majakeste sai igapäevaselt jälgida ka seda, kuidas pererahvas jumalustele õnne toovaid kingitusi tegi, omavahel lõkerdas ja toitu valmistas. Vaatamata turistirohkusele on Ubud tõeliselt ilus ja rikkumatu ning kohalikud on vaeva näinud, et alles hoida traditsioonilist arhitektuuri ja kultuuri. Piisab ainult (suhteliselt lärmakast ja  tüütust) peatänavast natuke kõrvale hoida ja jalutuskäigud viivad aina kaunimate pühapaikade ning kodude juurde, saatjaks kohalike naeratused ja tänavatel jõlkuvad koerad. Naljakas on see, kuidas riisipõldudest on saanud turismimagnet. Nii ongi keset linna suvaliselt alles jäetud riisipõldusid meenutavad rohelised lapikesed, nii et hotell saaks end reklaamida “Vaade riisipõllule” sildikesega ning turist terrassil kohvi juues endale õlale patsutada, et nüüd on siis riisipõllu vaatega voodikeses magatud. Tegelikult on need linnasisesed riisipõllud “katki” (“ broken” rice fields ) ja riisi seal ei kasvatata, nii et riisiga on neil põldudel sama palju pistmist kui näiteks arbuuside või kapsapeadega. Küll aga idanes mul oma aknast katkist riisipõldu imetledes (no muidugi me tahtsime ka ikka riisipõllu vaatega tuba) järjekordne Eesti nokia idee. Et siis viinasokkide ja sügisvärvilise looduse kõrval võiksid Eesti visiitkaardiks olla ka rukki- ja nisupõllud. Nii nagu siin on igal pool sildid “Rice field view” võiksid ka Eesti ööbimiskohad end reklaamida lööklausetega nagu “Akna taga rukkiväli”, “Uinu nisukohinas” või “Hüppa või rukkisse”. Jah, võibolla oleks vaja seda kontseptsiooni tugevdada Eat, Pray, Love sarnase turundusmasinaga, kuid minu meelest täiesti tehtav plaan. Ubudis on mõnus kliima, sest tänu mägedele on temperatuur jahedam kui mujal. Kas siis nensesamade mägede tõttu või lihtsalt tänu vihmahooajale saime Ubudis ka korralikult vihma, nii et meie päevased seiklused mootorrattal lõppesid alati läbimärgadena. Puht kogemata tuli välja, et minu jaapani sõbranna Sara on vana mootorrattaguru ja nii me siis avastasimegi Ubudist põhja pool asuvaid väikeseid külasid, käsitöö- ja kunstitöökodasid, templeid, vulkaane, apelsiniistandusi ja teeäärseid toidulette kaherattalisel ringi kimades. Kuna vihm oli soe, siis polnud ka läbimärg olla teab mis ebamugav ja kohalikud said alati kõhutäie naerda, kui me ilma vihmakaitseteta kangekaelselt läbi paduvihma oma sihtmärgi poole vurasime.

Veebiruumis on valla pääsenud kuulujutt, mille kohaselt asub Samsung peagi esitlema õige huvitavat tahvelarvutit. Juba mõne nädala pärast toimuval MWC mobiilimessil näitavat Korea elektroonikagigant uut Galaxy Tabi, millel on maailma suurim ekraan 11,6. Lisaks olevat see ekraan veel nii hea lahutusvõimega (25601600px), et rabab jalust ka iPhone i Retina Display austajad. Võiks arvata, et selline seade peaks olema praegusest Galaxy Tab 10.1 -st märksa suurem. Nii see ei ole uus tahvelarvuti teatakse olevat väga kitsa äärisega ning vaid pisut suuremate mõõtmetega kui praegune Samsungi lipulaev. Seadme sees väidetakse olevat kahetuumaline 2GHz Core Exynos 5250 protsessor ning seadmega olevat kaasas puutepliiats (sarnaselt Galaxy Noteile). Kogu see informatsioon pärineb Saksa tehnikaportaalist tabtech.de. Sarnase info esitab ka androidandme.com veebileht. Udupilte keegi veel oma sõnade kinnituseks ei esita, kuid kui see info vähegi tõene on, siis tulevad ilmselt peagi ka need. Võib aga ka olla, et uus tahvelarvuti ei astu avalikkuse ette mitte MWC messil. Paari päeva eest näitas Samsung Superbowlil reklaami, mis lugas “Järgmist suurt asja” kuupäevaks 02.05.12. Vaadake ise:

Nikoni 2011. aasta kolmanda kvartali majandustulemused ei ole just roosilised. Firma teatas täna, et oktoobrikuine üleujutus Tais läks talle maksma 10.9 miljardit jeeni (ligikaudu 110 miljonit eurot). Seda arvestades oli Nikoni kogukahjumiks kolmandas kvartalis 3,7 miljardit jeeni (37 milj EUR). Olgu siia kõrvale võrdluseks toodud 2010. rahandusaasta kolmas kvartal, mil Nikoni kasumiks oli 9,7 miljardit jeeni. Nikoni tootmistulu kukkus aastataguselt  253.8 miljardilt jeenilt 215,4 miljardi jeeni peale. Sügisesed üleujutused Tais tabasid Nikonit eriti rängalt. Paljudeks nädalateks langes rivist välja firma üks olulisemaid tehaseid, samuti oli häiritud varustamine kaamerate ja meditsiinitarvete tootmiseks vajalike komponentidega. Sellesama üleujutuse tõttu olid ju seiskunud näiteks Sony vabrikud, mis teiste hulgas ka Nikoni aparaatidele sensoreid teha vorpisid. 2011. aasta viimase kvartali ennustustes ning kogu rahandusaasta tulemuste osas on Nikon siiski optimistlik. Firma kinnitab, et üleujutuste mõju neljandasse kvartalisse ei ulatu ning ennustab 2011. aasta kogukasumiks 55 miljardit jeeni. Võrrelduna 27,3 miljardi jeeniga 2010. aastal. Allikas: Engadget.com ; marketwach.com

Näib, et Ricoh teeb kõik selleks, et Pentax viimaste aastate madalseisust välja tuua. Koos K-01 hübriidkaamera ja 40 mm objektiiviga avalikustas Pentax eile järgmise kahe aasta plaanid K-bajonetiga objektiivide osas. Firma veebilehelt saab alla laadida PDF-faili , mis näitab, et juba käesoleva aasta jooksul peaks ilmavalgust nägema kolm objektiivi: 50 mm (valgusjõuline?) fiksobjektiiv, suure fookuskauguste vahemikuga (18-250mm?) suumobjektiiv ning kuhugi 500 ja 600 mm vahepeale jääv fikseeritud fookuskaugusega teleobjektiiv. 2013. aastal (või hiljem) plaanitakse turule tuua ilmastikukindla korpuse ja kvaliteetse optikaga DA seeria suumobjektiiv, üks Limited-seeria lainurksuum ning üks ülilainurksuum. Lisaks veel kauaoodatud 1.4x telekonverter. Lae alla Pentaxi ametlik PDF-dokument

“The world is flat” was a book and an idea presented by Thomas Friedman in 2005. The concept of the flat world means that globalization has changed our world economics drastically by creating international and even intercontinental supply and support chains. Global competition between companies, teams and even people has made many things cheaper, ideas and innovation travel faster, but it has also caused jobs to move and the environment to suffer from consumption, logistics and travelling. But how flat is the world really? Is it flatter in some parts of the world? How is the situation in the Nordics and Baltics? Here is my perspective to it and I hope to bring it some insight from my experience of moving on an international assignment from Tallinn to Stockholm. Why a multi-national company should move people? The reason is pretty obvious. This is the best way to get people to work together and share ideas and experiences. Videoconferences, telephone meetings and visits do help, but especially when starting successful co-operation you need to have the team in one room for some time. Othervise the problems of different goals, interests, language will not be solved and the co-operation just does not start. How flat is the Nordic and Baltic area? The world is much less flat in the Nordic and Baltic countries than it is in UK and in the USA. In the year 2009 2,2% of Americans moved from one US state to another. If we compare EU member states to US states then we can see that the number of people emigrating or immigrating to Sweden was 1,52% of the population. For Finland it was 0,73% and for Estonia only 0,64%. So we can say that the Nordic countries are in a world that is 30% to 70% less flat than the US. And there are numerous reasons why the Nordic world is less flat As a recent mover I can point out many things that make moving and communicating in the Nordics more difficult than it would be in USA. The language this is of course the most important difference between Europe and USA or the English speaking world in general. Although most of the communication can be done in English and many people in Sweden, are very good in English, then sooner or later you run into situations where the local language is of great importance. For example if you need to know detailed rules of registering your car or details of tax system or find a good local grocery shop on the internet or buy a ticket for the bus. This is the time when Google Translate becomes your best friend really fast. It usually are the difficult and crisis situations where you need the local language the most. Like an announcment of a traffic stop on Tunnelbana or the neighbours repairing the piping and shutting down your water. The culture Different nations have different pop-stars, sportsmen, history and it is only polite that you get to know them. But besides such fact knowledge you need to understand the subtle ways people interact. Does “Yes, but” mean actually “No”? If a person is just sitting silent then is he “aggressively planning something” or is he just “a calm person”? The school system This is a real challenge if you move with your family. Are the lessons the same? Is the level of lessons different? Can you later move back or move forward and how much caching up needs to be done then? Here again the language as a challenge comes in. The administrative stuff The taxes are different, the socialcare systems are different. Thank God we have EU that makes cross-border moving much easier, but still there are many things you have to arrange and they cost and take time. My experience has been that you should plan at least 22 months for arranging everything. 2 months for closing and preparing in your previous home and 2 months opening and registering everything in your new home. Tax department, appartments, mobile phones, bank-accounts, hobbies, TV subscriptions, packing-unpacking....it really is something. My final two thoughts would be, that although difficult, then moving from country to country is worthwhile. It is really interesting and you do learn a lot! The other eternal truth is that the less stuff you have the better! So if you are thinking of visiting a shopping centre this weekend...then try not to. :-)

No ja seekordne lyhike Eesti reis ongi läbi. Tegelikult sellesse 11stkymnesse päeva mahtus täitsa palju huvitavat. Ära sai tähistatud paar synnipäeva, kylmetada lumehanges, syya lõpmatustes kogustes head Eesti toitu ja chit chattida heade tuttavate ja sõbrannadega kohvitassi taga. Juba eelmisel aastal hakati mind kimbutama sellega, et oleks nagu tore, kui ma Leole 60ndale juubelile tuleks. Kuna aga sel aastal oli Hiina kevadpyhade tähistamine vaid nädala pikkune, arvasin alguses, et ikka ei mängi välja. Kuid ega ma eriti Hiina pyhi ka ei taha tähistada. Pidev rakkettide laskmine ja seda ikka 24 tundi jutti on mind ikka korralikult ära tyydanud. Ma parem pean pausi. Lahe oleks muidugi Gabrieli ja Nickiga Nicki kodulinna tema pere juurde minna, kuid teadsin juba ette, et ega seal kah targem pole. TOit muidugi meelitas, kuid siis oleksin söönud hommikust õhtuni, kuna peale paaritunnist hommikusööki tuli pikk paari tunnine lõunasöök, ning sellele järgnes kohe eriliselt pikk õhtusöök, ja seda muidugi imepisikeste topsidega veini alla kulistades. Ganbei ja Ganbei ja Ganbei. Samuti hirmuas mind see, et Nicki kodukandis ei armasta inimesed absoluutselt kylma talveilmaga soojendust sisse panna, ning enamus inimesi tatsab ringi paksudes vati riietega mis meenutavad pidzaamasid. No jah, ja kui veel ennast rohkem öökima ajada, siis ega see Chongqing ( Wangzhou) pole just kõige puhtam ning valge inimese sõbralikum kohake. Näpuga näitamist on seal ikka kõvasti rohkem kui Pekingis, voi Hangzhous.JAH, ma ikka vist lähen Eestisse mõtlesin ma endamisi, ja lõin selle idee ka Nickile detsembris ette. Ta ytles no jah, ega tal midagi selle vastu pole. Peaasi et ma vaid ööpäevad läbi pidu ei paneks, ja et ikka enda eest hoolitseks kah. Kui piletid ostetud, ei andnud ma pikalt kellelegi teada et Eestisse lähen. Kuigi mul pole midagi inimeste kylastamise vastu, ei suudaks ma pidevalt majast majja tatsuda, ning salatikausi taga yhte ja sama lugu yle rääkida. Võtsingi asja täitsa vabalt. Kuid kirjutasin endale otsaette, et kui järgmine kord Eestisse lähen, rendin endale mingi pisikese korteri kusagil, kuhu saan põgeneda kui kõigest ja kõigist väheke liiga palju hakkab. Oma tuba oma luba ja nii edasi. Noh, Eestisse jõudsin ilusasti oma 2 ymberistumisega. Hangzhoust Pekingisse, Pekingist frankfurti, ja Frankfurtist siis Edasi Eestisse. WOHOOOO. Lennukis magasin vaid 4 tundi , kuid ega see mind ei hirmutanud. Kartsin tegelikult haigeks kohe jääda, sest Eesti ilm oli FUCKING COLD. Tallinnas pidasime maha yhe korraliku yrituse Amigos. Ma ei mäletagi kes mängis. SIja egatahes fännas seda vitamiini maitselist bändi täiega. Ise ma olin rohkem pöördes muusikast mis bändi vaheaegadel mängis. Sai ikka päris korralikult ennast segaseks tantsida. Hommikul kael ja selg igatahes valutasid. Moned tunnid magatud, sai taaskord linna peale mindud niisama träni kokku ostma. Paar korda kui ma SUVENIIRIDE poes mainisin, et kurat kui kalliks kõik Eesti träni on läinud, öeldi mulle selle peale, et SEE siin pole suveniiride pood. me myyme tarbe esemeid. No jah,.. mul oli käes nelja eurone kylmkapi magnet ja mingid Eesti motiividega asjad. No kui tarbe esemed siis tarbeesemed Aga kuradi kallis on Eesti ikka kyll. Rahakotti oli raske lahti teha, kuid kuna see oli ka pisike kaubareis, siis pakkisin kohvri kõvasti igasugu kilakola täis ja viimase ostuna ostsin Rimi ka veel põdravorstist tyhjaks, kuna Nick lihtsalt käskis nii teha NO näed kui hea naine ma olen.. Teen mis mees ytleb. haha. Lõpuks sain rendika auto ka kätte ja sõit Setomaale võis alata. Rendikaks võtisn sel aastal super odava auto võrreldes lennujaama hindadega. Haidor OÜ Mingi 2004 aasta panni. Kuid koos maksudega 230 euri ja väga lahe kutt oli ka kes auto yle andis ja vastu võttis. Kui käskisin tal autot tagasi andes selle yle vaadates, viskas ta käega ja ytles. No ei ole hullu. haha. Mäletan Eelmise suve käiku kui ka auto alla piiluti, et akki on seal ka midagi korrast ära ja siis nõuti sisse 10 euri auto puhastamise tasu. Setomaal on tegelikult kuradi igav. Kui ikka oma autot pole, siis võid koha peal istudes nii ära nyristuda, et depressioon võib tekkida. Nii ma siis yritasingi igal võimalusel autole hääled sisse panna ja lihtsalt niisama kallist bensiini kulutada yhest urkast teise sõita. TALVEL on Setomaa super ilus, kuid kuidagi surnud. Inimesi on näha vaid shopping keskustes, kuna seal on soe, ja ööklubides, kuna seal on lihtsalt kõigil peale paari jooki lööki. No tegelikult alguses tõmmatakse nina ikka korralikult täis, ja alles siis minnakse peole. Blah. Ega ma ise ka targem polnud. Mis mind aga häiris oli pidev avalik alkoholi tarbimine kaubanduskeskuse uste ees. Vahel oli hirm kohe pundist läbi tungida. Vaat kui saad pudeliga pähe. Ei , seda ma ei tahtnud, ja selle asemel et siis siseneda uksest kus mind pudeliga tervitati, sisenesin teisest uksest kus sai täitsa vabalt sisse minna. WHEWWW , mõtlesin ma endamisi, kyll on huvitav elu.. Aga noh, hiinas ehitatakse ka maju õllepudel suus Mis mul ikka tegelikult imestada. Hiinlase ja Eestlase ( voi venelase vahe) on see, et Hiinlane ei tyki sind pudeliga surnuks lõõma. Nad muutuvad juues super sõbralikuks , ning Eurooplase agressiivsust silmas pidades, tahaks vahel ,et ka Eurooplased saaksid kõik oma erimeelsused pudeli taga rahulikult ära lahendada Mitte nii et nuga selga ja kutu No jah, peale selle et Setomaal kylm oli ja ikka veel on, teatati mulle, et seal pole vett ka enam. Pesu pesta ei saa, dushi all ka ei saa käia. Nii ma siis vedasingi ennast igal hommikul Setomaa turismitallu, mis on Meremäe mäe all, ja kasutasin nende mugavusi täiega ära. Soe pott ja kuum vesi.. Mis veel tahta.. Mu eelviimasel päeval setomaal tähistas Leo oma 60ndat juubelit. Sija ja mina kinkisime talle peo juhid , kellest tal polnud aimu kuni selle hetkeni kui nood babe d ta kõrvale astusid ja ennast tutvustama hakkasid, Ja ega ka siis ta aru ei saanud,et kes kurat nad on.. Aga pika peale sai asi selgeks. Juubel kestis pea 8 tundi, ja rahvas oli fantastiliselt kaasaminev kõigi lolluste ning mitte lollustega. Tantsiti, mängiti, söödi , joodi, ning hiljem sõidutas KITT neid kõiki koju ( Kes vaatavad tujurikkujat teavad kes Kitt on hahah). Yhesõnaga, Eestis käik on täielik success. Teeks tihedamalt, kui Hiina Eestist nii kaugel poleks. Kahjuks ei anna Nicki ka ära seebitada, et ta Euroopasse koliks. Kuigi ta mainib, et Hiina on yuck, ja öäk, olen ma kindel, et tegelikult on ta selles maas sama kindlalt kinni, kui mina Eestis. Kui veel Leo synnipäevast rääkida, siis lõpp vinge oli kohata sugulasi, keda ma polnud näinud mingi 20 aastat..( dzeeezus kui vana ma olen ). Näod on samad, iseloomud samad, hääled samad Äratundmisrõõm missugune. Mõtlesin, et järgmise Eesti reis ajal peaks kõik NOORED, ehk siis minu vanused sugulased kokku ajama. Neid on ka ikka päris palju, ja mõnda pole isegi kohanud.to be continued hetkel on ekraan kohimisest ja aevastamisest roheline

OLÜMPIAREGATI imelise aasta 5. augustil sadas nukuvabariigi ENSV nukuvalitsuse vastavasse osakonda otse Kremlist ja eripostiga 4 päeva varem teele läkitatud kiri. Nõudega seada kohalikus teleraadiokomitees tänases mõistes ERR-i juhatus es sisse uus, KGB kaastöötajale sirmiks sobiv töökoht. Rahastada lubati Moskvast. KIRI: Eesti NSV Ministrite Nõukogule                                 T. SALAJANE N S V L -i    M I N I S T R I T E    N Õ U K O G U KORRALDUS Nr 1511-rs 1. augustist 1980. a. Moskva, Kreml VÄLJAVÕTE        1. Viia koosseisu täiendav ametikoht:        Eesti NSV Riikliku Televisiooni ja Raadio Komitee välissuhete sektori juhataja.        NSVL-i Rahandusministeeriumil eraldada Eesti NSV Ministrite Nõukogule näidatud ametikoha ülalpidamiseks vajalikud assigneeringud.        2. Määrata kindlaks, et käesoleva korralduse punktis 1 ettenähtud ametikoht täidetakse NSVL-i KGB kaastöötajaga. NSVL-i Ministrite Nõukogu Esimehe at N.-ikolai Tihonov Tihhonov VIKTORIIN: Kes sai(d) välissektori juhataja ametinime taha varjuva(te)ks KGB töötaja(te)ks)? Millal lõppes ta (nende) töö? Millega tegeleb (tegelevad) ta (nemad) täna? Allikas: Eesti Riigiarhiiv

Seal sai ikka nalja  ka...iga pisikese liigutuse eest tahavad kohalikud raha...lennujaama WC-s seisis must mees,  paberirullist tõmmatud  ribad käes, ma  ütlesin, et raha pole (lubas ikka ilma)...siis tahtsin kaamelit pildistada (5 dollarit)..hiilisin  eemale  ja tegin siiski salaja puu tagant pilti  Ka internettti pääsemisega sai nalja.. kohalik IT spetsialist oskas ainult ITkaarte müüa..parool oli välja kraabitud..aga minu läpakas nõudis veel  mingit nmr-t.. mees ütles , et need ei ole ladina tähed(vaadates ä ja ö) ja tema ei tea läpakast midagi.... palusin ühte taanlast appi.. püüdsime käte ja jalgadega seletada, et ülevamal pool on veel vaja mingit parooli.. ma nii kohutavalt naersin ja jätsingi nad seda asja arutama... hiljem üks eesti poiss leidis kaardi alumisest  nurgast selle hotelli parooli(nii väikselt kirjutatud) siis naersin veel rohkem, et nii lihtne see oligi, muidugi Elisa ma oskasin küll kohaliku saatja peale ümber lüllitada...aga ma õpin, õpin.... Nalja sai ka sellega, et L lubas  kui kohale jõuame merre karata...siis läks katsus varvaga  vett ja hakkas värisema, isegi lõuaots tal värises...käis ainult basseinis , mis oli soojendusega.. mina muidugi oma siberi karastusega näitasin klassi ja käisin  kolmel päeval meres ( u. 15-16 kraadi)...aga nahk siiani hell sest soolast (Punane meri on peale Surnud mere oma soolasusega teisel kohal)                                             L mõtleb - mitu kraadi vesi oli? aga põnevust ja nalja kui palju! kalli teile!                                                                                                                                       

vaata veel

vaata veel

vaata veel

...oli see ajalooline päev, mil suguvõssa sündis esimene järgmise põlvkonna esindaja. Juuresolev nelja põlvkonna esindajast tehtud foto-jäädvustus on muidugi tehtud 11 kuud hiljem ehk jõulude aeg 1987. Ei avalda käesolevaga sotsiaalset survet ja tunnistan tõsi-asja, et ajad ON muutunud! Lihtsalt nendin teatud järjepidevust. Anni 1 (pea-aegu); Kai 26; Ene-Liis 51; Gerda-Tereese 76.