Just nii! Eile oli minu blogi “sünnipäev”. Neli aastat tagasi olin ma üsna värske titemamma, kelle mõte oli jäädvustada T arengut ja käsitöölisi edusamme.Neli aastat hiljem olen ma toreda neljaaastase T ema,  üsna aeglane enda lõbuks kuduja ja terviseala algaja spetsialist. Rõhuasetused on päris teistmoodi. Blogi on olnud mulle enese avamise ja läbi mõtlemise koht. Siia pigem jõuab väiksem osa minu elust ja mõtetest. Mulle tundub, et oluline on olnud ka kirjutamisharjumuse kujundamisel. Minu jaoks on kirjutamine sarnane jalgrattasõiduga. Et paremini kirjutada, tuleb seda järjepidevalt teha, analüüsida ja seada uusi ülesandeid. Nii nagu koolis õpitakse kirjutama referaate ja esseesid läbi nende sagedase kirjutamise. Nii hoian mina ennast vormis, kirjutades kord sagedamini kord harvemini. Teiseks on see kirjutamise koht olnud ka omamoodi sõpruskonna loomise tõukajaks. Koos foorumite ja paljude teiste blogidega. Ma oleks hea meelega postitanud blogi sünnipäevast juba eile, kuid Kullakeste märtsikuine istung oli nii tore, et ma jõudsin sealt koju alles siis, kui uni hakkas juba maha murdma.  Ning sealt üle Toomemäe koju jalutades oli hea mõelda: “Mul on toredad mõttekaaslased ja sõbrad.” Aitäh teile kaasaelamise eest ning võimaluste eest piiluda ka teie tegemistesse. Nelja aasta jooksul on siia kogunenud 280 postitust, 33 423 külastust ning 148 kommentaari. Mitte just hiiglasuur, aga päris kogukas varamu. Et tähistada ilusat numbrit, tõin ma koju neli pehmet alpakatallevillast lõngakera. Pehmet, roosat, sooja. Nad ei jää minu koju kauaks, peagi rändavad nad ühe minu blogi lugeja juurde. Teeme nii: Kõik teie head inimesed, kes te aeg-ajalt loete minu blogi, võtate julguse kokku ja kirjutate kommentaari käesolevale postitusele. Andke mulle teada, kuidas te mu blogini jõudsite ja mis põhjusel vahel tagasi tulete. Ja mina loosin pühapäeval, 14. märtsil teie seast välja lõngakerade uue omaniku. Copyright 2010 Liina nurgatagune. (C)linnaliina@gmail.com. Please contact legal@liina.koks.pri.ee so we can take legal action immediately. Plugin by Taragana

Et natukenegi oma transkriptsioonidest, tõlkeseminaridest ja Pulleritsu kodutöödest pehmeks mõeldud aju mingile normaalsuse levelile tagasi tuua, otsustasin natukeseks taas muusikasse süveneda, milleks viimasel ajal nagu väga aega pole olnudki. Nii vedasingi välja oma tolmukihi alla mattunud raadio, sest ega minu varsti ilmselt hingusele minev läpakas internetis live-kuulamist teha ei lase, ning sättisin end Nestori ja Morna lainele. Noja esimene lugu, mis mu kõrvadesse jõudis, oli Late of The Pieri veebruaris välja tulnud lugu Best in Class, millest ma tegelikult juba siis teadlik olin, kuid mis peale esmakordset kuulamist ausalt öeldes kerge pettumuse valmistas, sest ei suutnud ma sealt leida ei vanale heale Late of the Pierile omast süngemat alatooni, niivõrd huvitavaid meloodiakäike ega piisavalt rokki. Vastu kõlas hoopis värviline telekamängumuss, mis alguses ilmselt eemale ehmataski, sest ega ma seda Tetrise teemat muusikas väga ei armasta. Ja no siit võibki edasi minna jutuga, et nii need head lood internetiavarustesse ära kaovadki, sest mingi klõps mul seda lugu raadiost kuuldes igatahes käis ja siin ma nüüd olengi, sellest samast telekamängumussist postitust kirjutamas. Pole küll just vana Late of the Pier, aga mida ma konservatiiv siin ikka kobisen. Huvitavaid nüansse leidub ja peo puhub vabalt püsti küll. Videos astub muideks üles ka ühe bändiliikme vanaema. Kütte eest vastutab Smirnoff.

SIIN tegin. Filed under: palun..? , puhata ja mängida!

1. Eestis ei ole maavärinaid, tornaadosid, surmavaid madusid, malaariasääski... 2. Eestis on jätkuvalt metsa, puhast õhku ja vett. 3. Arvestades, et lähiaegadel ennustatakse riikidevahelist aktiivsemat migratsiooni ja sellega seotud probleemide kasvu ning hoiatatakse kasvava terrorismiohu eest, las olla pealegi Eesti väike, vaene, külm ja tundmatu ääremaa... ;) 4. Paljude haiguste sünnipärane tõenäosus on meil, valgetel, väiksem kui teistel rassidel. Siia alla kuulub näiteks rasvumistõbi, aga ka Alzheimeri tõbi, nagu selgub hiljutisest uuringust. Väidetavalt on valgel rassil tõenäosus Alzheimerisse jääda üks kümnest, latiinodel üks neljast ja mustadel üks kolmest. Viimastel aastatel on see ravimatu haigus teinud järsu hüppe, mis on ameeriklaste arvates põhjendatav vähese liikumise, halbade toitumisharjumuste ja vähese sotsialiseerumisega. 5. Eestis on neli aastaaega. Nii et tundkem rõõmu sellest, mis meil on, söögem rohkem rohelist, liikugem looduses ja suhelgem sõpradega. Kevad on tulekul :)

The Whitest Kids U Know - 2. season - Zach Cregger, Trevor Moore, Dave Diomedi 2008 Lausa hämmastav millise kukkumise võib hooaeg teha, sest teist sesooni ai anna esimesega võrreldagi. Kui enne sai igas episoodis vähemalt korra naerda ja paar korda muiata, siis nüüd sai hooaja peale korra naerda ja mõned muiged suunurkka lubada. Kogu roppudele ning poliitiliselt ebakorrektsetele naljadele ülesehitatud huumor, mis esimest sesooni iseloomustas, puudus peaaegu täielikult ja asemele pakutav absurd ei olnud nii vaimukas, et rõõmu tunda. Adi kirjutas esimese sesooni arvustuse juurde, et peale teist oli kopp ees ja kolmandaga ei viitsi enam tutvuda. Minul on hetkel sama tunne, ei ole isu kolme tundi oma elust magedustele raisata. 1,5/5

Esimene tund ta põrnitses seda uut asja... hämmingus! Saigi PÄRIS koera! Pärast leebus... Et ka kasvataja aru saaks siis natuke juttu minu vigases inglise keeles :) who is the dog here? lets play! puzzle... Friends

Alati ei saa kõike valida.

Oletame, et oled linnas ja teed parasjagu oma telefoniga sellist fotot: Kes sulle hetk hiljem helesinise Citroeniga vastu sõidab, arvestades, et ei saja vihma ning lähim lennujaam on 5 kilomeetri raadiuses?

See ja paar eelmist pilti on võetud minu tänasel pärastlõunasel jalutuskäigul.

Kui vaadata teleskoobist kuulsat Plejaadide täheparve, on pilt umbes selline, nagu ülal näed. Mis oleks aga, kui silm oleks suur nagu teleskoop ja püüaks kinni ka nõrga värvifootonite voo sealt samast. Siis oleks pilt selline: Vaid 50 minutiline säri andis sellise tulemuse teisipäeva õhtul.

Täiesti normaalne täiesti normaalne on õhtusel tunnil (teisipäeval!) helistada ja tellida takso Sõbra tänavale, kuigi ise asud hoopis teisel tänaval, mis samamoodi algab S-tähega ning koosneb viiest tähest. Õnneks oli mu võõrustaja piisavalt nutikas, et mind koheselt parandada. Kõiges on süüdi Tšiili toetamine (veini joomise kaudu) ning see, et taksofirmal on nimeks “Sõbra”. Hea, et lihtsalt sõbra juurde ei tellinud P.S Tšiilis hävis hinnanguliselt 150 millionit liitrit veini või enamgi, hukkus 800 inimest P.P.S segaduste vältmiseks pilt on Saint Thomase saarelt

”Baltic States,” ütleb raamat Augustilõpp, Muhult mandrile. Vikerkaarega. Ma e viitsi siin eriti sõna võtta. Mis see annab - kes see kuulab? Astu ligi, provotseeri, küll ma siis võtan. Siis näeb ka, millal sul väga igav hakkab. Elussuhtlus :)