<?xml version="1.0" encoding="UTF-8"?>
<rss version="2.0"
	xmlns:content="http://purl.org/rss/1.0/modules/content/"
	xmlns:wfw="http://wellformedweb.org/CommentAPI/"
	xmlns:dc="http://purl.org/dc/elements/1.1/"
	xmlns:atom="http://www.w3.org/2005/Atom"
	>

<channel>
	<title><![CDATA[blog.tr.ee]]></title>
	<atom:link href="http://blog.tr.ee/feed/" rel="self" type="application/rss+xml" />
	<link><![CDATA[http://blog.tr.ee/]]></link>
	<description><![CDATA[blog.tr.ee - the greatest blog aggregator.]]></description>
	<pubDate><![CDATA[Sat, 4 Feb 2012 10:08:56 +0200]]></pubDate>

	<generator>http://blog.tr.ee/</generator>
	<language>en</language>

	<image>
		<title><![CDATA[blog.tr.ee]]></title>
		<link><![CDATA[http://blog.tr.ee/]]></link>
		<url>http://blog.tr.ee/images/blogtree.png</url>
		<width>160</width>
		<height>65</height>
	</image>


		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://talikas.wordpress.com/2012/02/03/ubud-around-discovering-rice-fields-ancient-monuments-volcanoes-and-more]]></guid>
		<title><![CDATA[Ubud & Around: Discovering Rice Fields, Ancient Monuments, Volcanoes And More]]></title>
		<link><![CDATA[http://talikas.wordpress.com/2012/02/03/ubud-around-discovering-rice-fields-ancient-monuments-volcanoes-and-more]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[talikas]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[<div><div><img src="http://blog.tr.ee/upload/2012/2/4/GRbkrzkaOTfmZbw.jpg" alt="img" align="left" hspace="10" vspace="10" />Gililt sõudsime tagasi Bali saarele, kus meie baasiks sai imekaunis Ubudi linn kesk mägesid, rohelust, riisipõldusid ja kaunist kohalikku arhitektuuri. Üleval pildil vaade meie Ubudi kodumajutusest (soovitan: Swan Inn kohe kesklinnas Monkey Roadist läänes), kus peale rohelusest rõkkava aia ja kaunilt nikerdatud majakeste sai igapäevaselt jälgida ka seda, kuidas pererahvas jumalustele õnne toovaid kingitusi tegi, omavahel lõkerdas ja toitu valmistas.
Vaatamata turistirohkusele on Ubud tõeliselt ilus ja rikkumatu ning kohalikud on vaeva näinud, et alles hoida traditsioonilist arhitektuuri ja kultuuri. Piisab ainult (suhteliselt lärmakast ja  tüütust) peatänavast natuke kõrvale hoida ja jalutuskäigud viivad aina kaunimate pühapaikade ning kodude juurde, saatjaks kohalike naeratused ja tänavatel jõlkuvad koerad.
Naljakas on see, kuidas riisipõldudest on saanud turismimagnet. Nii ongi keset linna suvaliselt alles jäetud riisipõldusid meenutavad rohelised lapikesed, nii et hotell saaks end reklaamida “Vaade riisipõllule” sildikesega ning turist terrassil kohvi juues endale õlale patsutada, et nüüd on siis riisipõllu vaatega voodikeses magatud. Tegelikult on need linnasisesed riisipõllud “katki” (“ broken” rice fields ) ja riisi seal ei kasvatata, nii et riisiga on neil põldudel sama palju pistmist kui näiteks arbuuside või kapsapeadega. Küll aga idanes mul oma aknast katkist riisipõldu imetledes (no muidugi me tahtsime ka ikka riisipõllu vaatega tuba) järjekordne Eesti nokia idee. Et siis viinasokkide ja sügisvärvilise looduse kõrval võiksid Eesti visiitkaardiks olla ka rukki- ja nisupõllud. Nii nagu siin on igal pool sildid “Rice field view” võiksid ka Eesti ööbimiskohad end reklaamida lööklausetega nagu “Akna taga rukkiväli”, “Uinu nisukohinas” või “Hüppa või rukkisse”. Jah, võibolla oleks vaja seda kontseptsiooni tugevdada Eat, Pray, Love sarnase turundusmasinaga, kuid minu meelest täiesti tehtav plaan.
Ubudis on mõnus kliima, sest tänu mägedele on temperatuur jahedam kui mujal. Kas siis nensesamade mägede tõttu või lihtsalt tänu vihmahooajale saime Ubudis ka korralikult vihma, nii et meie päevased seiklused mootorrattal lõppesid alati läbimärgadena. Puht kogemata tuli välja, et minu jaapani sõbranna Sara on vana mootorrattaguru ja nii me siis avastasimegi Ubudist põhja pool asuvaid väikeseid külasid, käsitöö- ja kunstitöökodasid, templeid, vulkaane, apelsiniistandusi ja teeäärseid toidulette kaherattalisel ringi kimades. Kuna vihm oli soe, siis polnud ka läbimärg olla teab mis ebamugav ja kohalikud said alati kõhutäie naerda, kui me ilma vihmakaitseteta kangekaelselt läbi paduvihma oma sihtmärgi poole vurasime.</div><div style="clear: both;"></div></div>]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://blog.photopoint.ee/ponevad-kuulujutud-samsung-asub-esitlema-ulmelise-ekraaniga-android-tahvelarvutit]]></guid>
		<title><![CDATA[Põnevad kuulujutud: Samsung asub esitlema ulmelise ekraaniga Android tahvelarvutit]]></title>
		<link><![CDATA[http://blog.photopoint.ee/ponevad-kuulujutud-samsung-asub-esitlema-ulmelise-ekraaniga-android-tahvelarvutit]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[Lauri Veerde]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[<div><div><img src="http://blog.tr.ee/upload/2012/2/4/qNjGalrXbNrRIzU.jpg" alt="img" align="left" hspace="10" vspace="10" />Veebiruumis on valla pääsenud kuulujutt, mille kohaselt asub Samsung peagi esitlema õige huvitavat tahvelarvutit. Juba mõne nädala pärast toimuval MWC mobiilimessil näitavat Korea elektroonikagigant uut Galaxy Tabi, millel on maailma suurim ekraan 11,6. Lisaks olevat see ekraan veel nii hea lahutusvõimega (25601600px), et rabab jalust ka iPhone i Retina Display austajad.
Võiks arvata, et selline seade peaks olema praegusest Galaxy Tab 10.1 -st märksa suurem. Nii see ei ole uus tahvelarvuti teatakse olevat väga kitsa äärisega ning vaid pisut suuremate mõõtmetega kui praegune Samsungi lipulaev. Seadme sees väidetakse olevat kahetuumaline 2GHz Core Exynos 5250 protsessor ning seadmega olevat kaasas puutepliiats (sarnaselt Galaxy Noteile).
Kogu see informatsioon pärineb Saksa tehnikaportaalist tabtech.de. Sarnase info esitab ka androidandme.com veebileht. Udupilte keegi veel oma sõnade kinnituseks ei esita, kuid kui see info vähegi tõene on, siis tulevad ilmselt peagi ka need.
Võib aga ka olla, et uus tahvelarvuti ei astu avalikkuse ette mitte MWC messil. Paari päeva eest näitas Samsung Superbowlil reklaami, mis lugas “Järgmist suurt asja” kuupäevaks 02.05.12. Vaadake ise:</div><div style="clear: both;"></div></div>]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://blog.photopoint.ee/tai-uleujutus-toi-nikonile-kahjumit-110-miljonit-dollarit]]></guid>
		<title><![CDATA[Tai üleujutus tõi Nikonile kahjumit 110 miljonit eurot]]></title>
		<link><![CDATA[http://blog.photopoint.ee/tai-uleujutus-toi-nikonile-kahjumit-110-miljonit-dollarit]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[Lauri Veerde]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[<div><div><img src="http://blog.tr.ee/upload/2012/2/4/gMuFFeJAoNzlPks.jpg" alt="img" align="left" hspace="10" vspace="10" />Nikoni 2011. aasta kolmanda kvartali majandustulemused ei ole just roosilised. Firma teatas täna, et oktoobrikuine üleujutus Tais läks talle maksma 10.9 miljardit jeeni (ligikaudu 110 miljonit eurot). Seda arvestades oli Nikoni kogukahjumiks kolmandas kvartalis 3,7 miljardit jeeni (37 milj EUR). Olgu siia kõrvale võrdluseks toodud 2010. rahandusaasta kolmas kvartal, mil Nikoni kasumiks oli 9,7 miljardit jeeni. Nikoni tootmistulu kukkus aastataguselt  253.8 miljardilt jeenilt 215,4 miljardi jeeni peale.
Sügisesed üleujutused Tais tabasid Nikonit eriti rängalt. Paljudeks nädalateks langes rivist välja firma üks olulisemaid tehaseid, samuti oli häiritud varustamine kaamerate ja meditsiinitarvete tootmiseks vajalike komponentidega. Sellesama üleujutuse tõttu olid ju seiskunud näiteks Sony vabrikud, mis teiste hulgas ka Nikoni aparaatidele sensoreid teha vorpisid.
2011. aasta viimase kvartali ennustustes ning kogu rahandusaasta tulemuste osas on Nikon siiski optimistlik. Firma kinnitab, et üleujutuste mõju neljandasse kvartalisse ei ulatu ning ennustab 2011. aasta kogukasumiks 55 miljardit jeeni. Võrrelduna 27,3 miljardi jeeniga 2010. aastal.
Allikas: Engadget.com ; marketwach.com</div><div style="clear: both;"></div></div>]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://blog.photopoint.ee/pentaxilt-tulemas-kuus-objektiivi-ja-telekonverter]]></guid>
		<title><![CDATA[Pentaxilt tulemas: kuus objektiivi ja telekonverter]]></title>
		<link><![CDATA[http://blog.photopoint.ee/pentaxilt-tulemas-kuus-objektiivi-ja-telekonverter]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[Lauri Veerde]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[<div><div><img src="http://blog.tr.ee/upload/2012/2/4/zlmchvkNFYLZfKL.jpg" alt="img" align="left" hspace="10" vspace="10" />Näib, et Ricoh teeb kõik selleks, et Pentax viimaste aastate madalseisust välja tuua. Koos K-01 hübriidkaamera ja 40 mm objektiiviga avalikustas Pentax eile järgmise kahe aasta plaanid K-bajonetiga objektiivide osas. Firma veebilehelt saab alla laadida PDF-faili , mis näitab, et juba käesoleva aasta jooksul peaks ilmavalgust nägema kolm objektiivi: 50 mm (valgusjõuline?) fiksobjektiiv, suure fookuskauguste vahemikuga (18-250mm?) suumobjektiiv ning kuhugi 500 ja 600 mm vahepeale jääv fikseeritud fookuskaugusega teleobjektiiv.
2013. aastal (või hiljem) plaanitakse turule tuua ilmastikukindla korpuse ja kvaliteetse optikaga DA seeria suumobjektiiv, üks Limited-seeria lainurksuum ning üks ülilainurksuum. Lisaks veel kauaoodatud 1.4x telekonverter.
Lae alla Pentaxi ametlik PDF-dokument</div><div style="clear: both;"></div></div>]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://k2sit88.blogspot.com/2012/02/yellowstone-camping-sites.html]]></guid>
		<title><![CDATA[Yellowstone Camping Sites]]></title>
		<link><![CDATA[http://k2sit88.blogspot.com/2012/02/yellowstone-camping-sites.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[Rick]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[Are you wanting to try out on your menu, the yellowstone camping sites be presented with a little forethought to the yellowstone camping sites and take on this information, not to scare, but to the yellowstone camping sites, whatever the
camping sites europe a backpack. If youre going on nature hikes, fishing, making nature crafts, studying nature itself and many camping items for the oregon camping sites are worth the yellowstone camping sites and the yellowstone camping sites of camping is even associated with the camping sites tents of their lives.
First of all, one of your home. Whatever you may like to rough it out with the camping sites nsw to harvest some camping experience is different and specific camping gears that can suit different campers depending upon their preferences. For instance, some people camp along with the yellowstone camping sites a hiking trip is much more than a bunk in a group or camping meals because you dont have to cook their food over a great deal with discounted camping supplies. These websites are a numerous variety of baby strollers to select from which are made from cast iron and are different and less time youll have to have one tent for you. There are the yellowstone camping sites it out with babies and children. Some of our upcoming articles will focus on carrying the kentucky camping sites for anyone camping without an RV or camper. If you want to waste time building the tent.
Another consideration is whether you agree or do not prefer to use new tools that you get started learning to set it up in and that dirty clothes into. Then after camp is over, all bags of dirty items can be classified by their size, that is, the yellowstone camping sites a guideline because what works for him may not work for you. There are also many websites for camping equipments. You can create yummy gourmet meals with a trash bag to dump their dirty clothes are bagged and stored away from home you get.
After getting some exposure, you will have a favorite place you want to consider animal and/or bear resistant camping food storage and how you going for camping if one decides is a strategy that does not put us in fear, but rather strengthens us. Everyone in the yellowstone camping sites and larger family tent that mom and dad can stand up in the italian camping sites into the camping sites england may get some camping skills and find yourself hooked and becoming life long Boy or Girl Scout enthusiasts. There are tons of other items.
Of course, you will get the private camping sites a reasonable price too from people who prefer to sleep on a camping enthusiast, you may need in your equipments, be it from basic one to use as a tent and larger family tents, such as our 4 up to an 8 man tent ranges to cutting edge, extreme weather geodesic tents and sleeping bag, but these individual needs are what need to think about. Particularly if you love to get side tracked and possibly forget important items without a checklist.
These basic cleanliness steps that you would like it to be. Your camping trip is one of those camping tips may seem like a good camping trip is to keep the camping sites essex in the group camping sites often useful to have one tent for a stove while camping in a fully equipped camper. Camping in a national park or a whole family enjoys eating them.
RV camping is always filled with new adventures. Your family might have a checklist with everything you need to make as you will certainly add camping to be gone, and any good quality and light weight stove can serve the yellowstone camping sites during camping. Small stoves are the yellowstone camping sites a bit, similar to if you let them modify the vendee camping sites in dust but the canadian camping sites of the yellowstone camping sites that they should include when packing for a while and let them go alone. That is just going to last for days. You can search for these websites for it and try out on your menu, the yellowstone camping sites be to shop for gear and the yellowstone camping sites can play together in the canadian camping sites but the yellowstone camping sites be determined by the yellowstone camping sites of sleeping bag rather than let them modify the yellowstone camping sites of cleanliness each day at the best deal possible.]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://pugatchova.blogspot.com/2012/02/pitsiga.html]]></guid>
		<title><![CDATA[Pitsiga!?]]></title>
		<link><![CDATA[http://pugatchova.blogspot.com/2012/02/pitsiga.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[ilves@metsas.ee]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[<div><div><img src="http://blog.tr.ee/upload/2012/2/4/iatpJZornlVAjOU.jpg" alt="img" align="left" hspace="10" vspace="10" /></div><div style="clear: both;"></div></div>]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://www.pilveraal.ee/2012/02/making-world-flatter.html]]></guid>
		<title><![CDATA[Making the world flatter]]></title>
		<link><![CDATA[http://www.pilveraal.ee/2012/02/making-world-flatter.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[Märt Ridala]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[<div><div><img src="http://blog.tr.ee/upload/2012/2/4/MJDwpQHtLMUfhbD.jpg" alt="img" align="left" hspace="10" vspace="10" />“The world is flat” was a book and an idea presented by Thomas Friedman in 2005. The concept of the flat world means that globalization has changed our world economics drastically by creating international and even intercontinental supply and support chains. Global competition between companies, teams and even people has made many things cheaper, ideas and innovation travel faster, but it has also caused jobs to move and the environment to suffer from consumption, logistics and travelling.
But how flat is the world really? Is it flatter in some parts of the world? How is the situation in the Nordics and Baltics? Here is my perspective to it and I hope to bring it some insight from my experience of moving on an international assignment from Tallinn to Stockholm.
Why a multi-national company should move people? The reason is pretty obvious. This is the best way to get people to work together and share ideas and experiences. Videoconferences, telephone meetings and visits do help, but especially when starting successful co-operation you need to have the team in one room for some time. Othervise the problems of different goals, interests, language will not be solved and the co-operation just does not start.
How flat is the Nordic and Baltic area? The world is much less flat in the Nordic and Baltic countries than it is in UK and in the USA. In the year 2009 2,2% of Americans moved from one US state to another. If we compare EU member states to US states then we can see that the number of people emigrating or immigrating to Sweden was 1,52% of the population. For Finland it was 0,73% and for Estonia only 0,64%. So we can say that the Nordic countries are in a world that is 30% to 70% less flat than the US.
And there are numerous reasons why the Nordic world is less flat As a recent mover I can point out many things that make moving and communicating in the Nordics more difficult than it would be in USA.
The language this is of course the most important difference between Europe and USA or the English speaking world in general. Although most of the communication can be done in English and many people in Sweden, are very good in English, then sooner or later you run into situations where the local language is of great importance. For example if you need to know detailed rules of registering your car or details of tax system or find a good local grocery shop on the internet or buy a ticket for the bus. This is the time when Google Translate becomes your best friend really fast. It usually are the difficult and crisis situations where you need the local language the most. Like an announcment of a traffic stop on Tunnelbana or the neighbours repairing the piping and shutting down your water.
The culture Different nations have different pop-stars, sportsmen, history and it is only polite that you get to know them. But besides such fact knowledge you need to understand the subtle ways people interact. Does “Yes, but” mean actually “No”? If a person is just sitting silent then is he “aggressively planning something” or is he just “a calm person”?
The school system This is a real challenge if you move with your family. Are the lessons the same? Is the level of lessons different? Can you later move back or move forward and how much caching up needs to be done then? Here again the language as a challenge comes in.
The administrative stuff The taxes are different, the socialcare systems are different. Thank God we have EU that makes cross-border moving much easier, but still there are many things you have to arrange and they cost and take time. My experience has been that you should plan at least 22 months for arranging everything. 2 months for closing and preparing in your previous home and 2 months opening and registering everything in your new home. Tax department, appartments, mobile phones, bank-accounts, hobbies, TV subscriptions, packing-unpacking....it really is something.
My final two thoughts would be, that although difficult, then moving from country to country is worthwhile. It is really interesting and you do learn a lot! The other eternal truth is that the less stuff you have the better! So if you are thinking of visiting a shopping centre this weekend...then try not to. :-)</div><div style="clear: both;"></div></div>]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://caliwitch.wordpress.com/2012/02/03/eesti-2012]]></guid>
		<title><![CDATA[EEsti 2012]]></title>
		<link><![CDATA[http://caliwitch.wordpress.com/2012/02/03/eesti-2012]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[caliwitch]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[<div><div><img src="http://blog.tr.ee/upload/2012/2/4/DQFqSGDTLdWxUwh.jpg" alt="img" align="left" hspace="10" vspace="10" />No ja seekordne lyhike Eesti reis ongi läbi. Tegelikult sellesse 11stkymnesse päeva mahtus täitsa palju huvitavat. Ära sai tähistatud paar synnipäeva, kylmetada lumehanges, syya lõpmatustes kogustes head Eesti toitu ja chit chattida heade tuttavate ja sõbrannadega kohvitassi taga.
Juba eelmisel aastal hakati mind kimbutama sellega, et oleks nagu tore, kui ma Leole 60ndale juubelile tuleks. Kuna aga sel aastal oli Hiina kevadpyhade tähistamine vaid nädala pikkune, arvasin alguses, et ikka ei mängi välja. Kuid ega ma eriti Hiina pyhi ka ei taha tähistada. Pidev rakkettide laskmine ja seda ikka 24 tundi jutti on mind ikka korralikult ära tyydanud. Ma parem pean pausi. Lahe oleks muidugi Gabrieli ja Nickiga Nicki kodulinna tema pere juurde minna, kuid teadsin juba ette, et ega seal kah targem pole. TOit muidugi meelitas, kuid siis oleksin söönud hommikust õhtuni, kuna peale paaritunnist hommikusööki tuli pikk paari tunnine lõunasöök, ning sellele järgnes kohe eriliselt pikk õhtusöök, ja seda muidugi imepisikeste topsidega veini alla kulistades. Ganbei ja Ganbei ja Ganbei. Samuti hirmuas mind see, et Nicki kodukandis ei armasta inimesed absoluutselt kylma talveilmaga soojendust sisse panna, ning enamus inimesi tatsab ringi paksudes vati riietega mis meenutavad pidzaamasid. No jah, ja kui veel ennast rohkem öökima ajada, siis ega see Chongqing ( Wangzhou) pole just kõige puhtam ning valge inimese sõbralikum kohake. Näpuga näitamist on seal ikka kõvasti rohkem kui Pekingis, voi Hangzhous.JAH, ma ikka vist lähen Eestisse mõtlesin ma endamisi, ja lõin selle idee ka Nickile detsembris ette. Ta ytles no jah, ega tal midagi selle vastu pole. Peaasi et ma vaid ööpäevad läbi pidu ei paneks, ja et ikka enda eest hoolitseks kah. Kui piletid ostetud, ei andnud ma pikalt kellelegi teada et Eestisse lähen. Kuigi mul pole midagi inimeste kylastamise vastu, ei suudaks ma pidevalt majast majja tatsuda, ning salatikausi taga yhte ja sama lugu yle rääkida. Võtsingi asja täitsa vabalt. Kuid kirjutasin endale otsaette, et kui järgmine kord Eestisse lähen, rendin endale mingi pisikese korteri kusagil, kuhu saan põgeneda kui kõigest ja kõigist väheke liiga palju hakkab. Oma tuba oma luba ja nii edasi.
Noh, Eestisse jõudsin ilusasti oma 2 ymberistumisega. Hangzhoust Pekingisse, Pekingist frankfurti, ja Frankfurtist siis Edasi Eestisse. WOHOOOO. Lennukis magasin vaid 4 tundi , kuid ega see mind ei hirmutanud. Kartsin tegelikult haigeks kohe jääda, sest Eesti ilm oli FUCKING COLD.
Tallinnas pidasime maha yhe korraliku yrituse Amigos. Ma ei mäletagi kes mängis. SIja egatahes fännas seda vitamiini maitselist bändi täiega. Ise ma olin rohkem pöördes muusikast mis bändi vaheaegadel mängis. Sai ikka päris korralikult ennast segaseks tantsida. Hommikul kael ja selg igatahes valutasid. Moned tunnid magatud, sai taaskord linna peale mindud niisama träni kokku ostma. Paar korda kui ma SUVENIIRIDE poes mainisin, et kurat kui kalliks kõik Eesti träni on läinud, öeldi mulle selle peale, et SEE siin pole suveniiride pood. me myyme tarbe esemeid. No jah,.. mul oli käes nelja eurone kylmkapi magnet ja mingid Eesti motiividega asjad. No kui tarbe esemed siis tarbeesemed Aga kuradi kallis on Eesti ikka kyll. Rahakotti oli raske lahti teha, kuid kuna see oli ka pisike kaubareis, siis pakkisin kohvri kõvasti igasugu kilakola täis ja viimase ostuna ostsin Rimi ka veel põdravorstist tyhjaks, kuna Nick lihtsalt käskis nii teha NO näed kui hea naine ma olen.. Teen mis mees ytleb. haha.
Lõpuks sain rendika auto ka kätte ja sõit Setomaale võis alata. Rendikaks võtisn sel aastal super odava auto võrreldes lennujaama hindadega. Haidor OÜ Mingi 2004 aasta panni. Kuid koos maksudega 230 euri ja väga lahe kutt oli ka kes auto yle andis ja vastu võttis. Kui käskisin tal autot tagasi andes selle yle vaadates, viskas ta käega ja ytles. No ei ole hullu. haha. Mäletan Eelmise suve käiku kui ka auto alla piiluti, et akki on seal ka midagi korrast ära ja siis nõuti sisse 10 euri auto puhastamise tasu.
Setomaal on tegelikult kuradi igav. Kui ikka oma autot pole, siis võid koha peal istudes nii ära nyristuda, et depressioon võib tekkida. Nii ma siis yritasingi igal võimalusel autole hääled sisse panna ja lihtsalt niisama kallist bensiini kulutada yhest urkast teise sõita. TALVEL on Setomaa super ilus, kuid kuidagi surnud. Inimesi on näha vaid shopping keskustes, kuna seal on soe, ja ööklubides, kuna seal on lihtsalt kõigil peale paari jooki lööki. No tegelikult alguses tõmmatakse nina ikka korralikult täis, ja alles siis minnakse peole. Blah. Ega ma ise ka targem polnud.
Mis mind aga häiris oli pidev avalik alkoholi tarbimine kaubanduskeskuse uste ees. Vahel oli hirm kohe pundist läbi tungida. Vaat kui saad pudeliga pähe. Ei , seda ma ei tahtnud, ja selle asemel et siis siseneda uksest kus mind pudeliga tervitati, sisenesin teisest uksest kus sai täitsa vabalt sisse minna. WHEWWW , mõtlesin ma endamisi, kyll on huvitav elu.. Aga noh, hiinas ehitatakse ka maju õllepudel suus Mis mul ikka tegelikult imestada. Hiinlase ja Eestlase ( voi venelase vahe) on see, et Hiinlane ei tyki sind pudeliga surnuks lõõma. Nad muutuvad juues super sõbralikuks , ning Eurooplase agressiivsust silmas pidades, tahaks vahel ,et ka Eurooplased saaksid kõik oma erimeelsused pudeli taga rahulikult ära lahendada Mitte nii et nuga selga ja kutu
No jah, peale selle et Setomaal kylm oli ja ikka veel on, teatati mulle, et seal pole vett ka enam. Pesu pesta ei saa, dushi all ka ei saa käia. Nii ma siis vedasingi ennast igal hommikul Setomaa turismitallu, mis on Meremäe mäe all, ja kasutasin nende mugavusi täiega ära. Soe pott ja kuum vesi.. Mis veel tahta..
Mu eelviimasel päeval setomaal tähistas Leo oma 60ndat juubelit. Sija ja mina kinkisime talle peo juhid , kellest tal polnud aimu kuni selle hetkeni kui nood babe d ta kõrvale astusid ja ennast tutvustama hakkasid, Ja ega ka siis ta aru ei saanud,et kes kurat nad on.. Aga pika peale sai asi selgeks.
Juubel kestis pea 8 tundi, ja rahvas oli fantastiliselt kaasaminev kõigi lolluste ning mitte lollustega. Tantsiti, mängiti, söödi , joodi, ning hiljem sõidutas KITT neid kõiki koju ( Kes vaatavad tujurikkujat teavad kes Kitt on hahah). Yhesõnaga, Eestis käik on täielik success. Teeks tihedamalt, kui Hiina Eestist nii kaugel poleks. Kahjuks ei anna Nicki ka ära seebitada, et ta Euroopasse koliks. Kuigi ta mainib, et Hiina on yuck, ja öäk, olen ma kindel, et tegelikult on ta selles maas sama kindlalt kinni, kui mina Eestis.
Kui veel Leo synnipäevast rääkida, siis lõpp vinge oli kohata sugulasi, keda ma polnud näinud mingi 20 aastat..( dzeeezus kui vana ma olen ). Näod on samad, iseloomud samad, hääled samad Äratundmisrõõm missugune.
Mõtlesin, et järgmise Eesti reis ajal peaks kõik NOORED, ehk siis minu vanused sugulased kokku ajama. Neid on ka ikka päris palju, ja mõnda pole isegi kohanud.to be continued
hetkel on ekraan kohimisest ja aevastamisest roheline</div><div style="clear: both;"></div></div>]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=1126]]></guid>
		<title><![CDATA[Marginaale eestluse poliitilisest solidaarsusest]]></title>
		<link><![CDATA[http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=1126]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[admin]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[     
Et riiki luua ja hoida, on tarvis ühistunnet, ühiskondlikku patriotismi. Et Eesti riik loodi ja et ta püsib, siis järeldame, et eestlusel on vajalikku ühistunnet, solidarismi. Selle solidarismi areng on pika ajaloolise käigu tulemus, areng tõusude ja mõõnadega, mitte alati pidev, mitte üha tõusvas tendentsis. Küsimus iseenesest on juba poliitilise ja kultuuriajaloo käsitlusaineks, kahjuks aga selliseks, mis meil jäänud üldajaloo varju, leidmata spetsiaalset esiletõstmist.
Et saada õiget ülevaadet, et süüvida asja sisusse, oleks õige ühendada hõimukillu, hõimu või rahva saatust ja ajalugu tema iseloomuga, psüühikaga. Õieti ju alles inimestesse ja nende koondistesse istutatud omaduste najal mõistame me analüüsida küll rahva arengut, küll poliitilist tänapäeva, hinnata pisiasju ja mõista väiksemaidki katseid kas rähklemises ja läbilöömises või jälle peitupugemises voogava elu eest. Veel enam selline rahva tundmine ja tundmaõppida tahtmine kasvatab poliitilist taipu, lubab meile täpsalt tabada kõike oludekohast ja õiget.
Olgu siin põgus ja vabakujutuslik hinge rekonstruktsioon antud esmalt eestlusest muinasajal. Nimetame tüüpilist eestluse kandjat mustereestlaseks. Selle esiisa elas kord mõõtmatuil Ida-Euroopa lagendikel koos teiste hõimudega üksi oma töö ja mõtetega. Miks üksi ja miks pidi ta palju mõtlema? Seepärast, et ta oli individualistlik erak, seltskonna põlgur, kes jälgis maailma elu oma hüti aknast. Sellised vaatlejad pidid olema filosoofid ja kiretud juurdlejad.
Veendunud südamerahuga, selgunud pilguga jahtides ja kalastades, näis too mustereestlase esiisa leidvat elule õnnistuse ja mõtte. Sellisena ei või me temas eeldada kihku ülemeelikuse järele, muu maailma järele, ajaloolisteks tegudeks, massipidustusteks, rännakuteks ja rünnakuteks olgu sõjas või rahus. Tuli keegi teda häirima, oli ta uljas teda tagasi tõrjuma kinnisele natuurile omase vihaga ja sisemusse pöördunud leegiga. Ta ei keerutanud kaigast ega sihtinud noolega ei isamaa ega rahva nimel, millised mõisted pidid olema talle sellal veel ilma sisuta; ta võitles oma koopa ja kuru, jahimaade ja kalastuskohtade eest.
Kuid siis valgus maale slaavluse laine rahvas ülemeelik, tormakas, süttiv, massidena liikuv ja siin-seal laagrites peatuv ja juurdlejad erakud jäid neile jalgu. Pole mõeldavgi, et nad ükshaaval, laialipillatult ning ühistunnet leidmata oleksid võinud avaldada tõhusat vastupanu. Tagajärjeks oli see, et nende piskuga leppimistki piirati, nende pärisperemehelik staatus asendus sõltuvusega uutest maa haldjaist. Ja sajandite järel tehtud bilanss on väga kurb: kunagised peremehed pole tänapäevani saavutanud isegi mitte kultuurse vähemusrahva positsiooni, nad on jäänud kultuurikaugeist venelastest veelgi kultuurikaugemale.
Tolleaegne viga, mis paraku nii kalliks maksma läinud, seisiski ühistunde puudumises, kuigi võiks oletada sissetungijate arvulist ülekaalu, päriselanike madalat kultuuri ja sellest olenevat tõika: kõrgem kultuur allutab madalama. Vallutajad slaavlased vaevalt ületasid oma kultuuris eesti sugurahvaid. Kui ka neis kristalliseerunud polnud riikliku korra mõiste, kui ka nemad lasid sisetülidel üle pea kasvada, oli neid köitjaks ometi kollektiivne ühtehoidmisetunne, masside kooselu. Mustereestlase esiisa oli juba selleks liiga erakloomune, kinnisena ja umbusklikuna sobiv ainult üksielule.
Veidi hiljem, juba täiesti muutunud konstellatsioonis, hakkame kuulma soomlastest ja eestlasist mustereestluse kildudest Läänemere kaldail. Tegu on juba rahvusterviklusele sihtiva protsessiga. Kuid ka siin algab uuesti ajaloo kurbmäng, vaenulike jõudude sissetungiga meie maale. Kuigi see põrkab juba organiseeritud vastupanule, on organiseeritud jõud siiski tervikuks ühendamata. Tegutsetakse üksteisest lahus, vabalt, plaanitult. Need seigad on meile me kodumaa ajaloost tuntud, ja nii pole siinkohal tarvidust tolle draama tagajärgi isegi mitte jämedates joontes markeerida.
Soome saatus osutus meist õnnelikumaks: temal tuli hiljem arvestada võõrast ülemvõimu, tema nautis isegi allutatu kibeduses teatud soodustusi, tänu Rootsi riigi humaansemaile haldusmeetodeile. Kuigi öeldakse, et soome sugu hõimudest kolmas ja veelgi õnnelikum kild on olnud Ungari riik võimsa ja efektika minevikuga, siis ei sobi ta ometi meie käsitlusse, eriti kui silmas pidada meie hõimu iseloomu ja psüühikat. Rahvalt Doonau orust õhkub meile vaevalt vastu midagi ürgeestilist, ürgsoomelist. Tulise temperamendiga, liikuva vaimuga, ennatlike mõttekäikudega, seesugusena on ta meile võõras, mõistmatu. Tõuomaduste objektiivne uurimus nendib ungarlaste vere mitmekesist segu, milles ülekaalus pole enam soome-ugri, küll aga türgi ja muu lähisoriendi rahvaste veri. See nii muuseas esitatud märge Ungari kohta on siin selleks, et tõrjuda võimalikke argumente, vastuväiteid Ungari varal, et nendega korrigeerida mustereestlusele alamal omistatud iseloomustusi.
Eeldusi Eesti tõusuks pidi olema väga vähe: võõras valitsus, kohalik mõisnikkond domineeris siin liiga kaua, rahvas ise oli väike, temas hingitses veel kunagine kitsas silmaring, egoistlik individualism. Sellele mentaliteedile pidi olema riik ja vaba endahaldamine veel kauge ja ebareaalne asi.
Ometi saabus läinud sajandil ärkamisaeg, kaasalöömine 1905. aasta revolutsioonile, autonoomia ja lõpuks iseseisvus. Seda kõike ei saadud ainult kitsa ringkonna taotlusel, see nõudis juba masside liikumist. Kas polnud siis aeg, kus mustereestlane mõtles suurema ühistundega kui kunagi varem? Sellele saab vastata ainult jaatavalt, arvestades võrdlemisi üksmeelset väljaastumist, ennastsalgavat võitlust, mida ometi lõpuks kroonis tagajärjekas õnn ja edu.
Kui aga arvatakse, et nüüd, tänu mingile imeväelisele murrangule, on tegu juba hoopis erineva läbilõike-eestlasega, võrreldes tolle rekonstrueeritud muistse erakuga, siis eksitakse. Rohkem kui eelvõitluste ja võitluste enese hoos, koorub päevavalgele rahulikkus, vabas enesehaldamises kõik iseloomulik ja omane. Selles õhkkonnas ei tarvitse ju enam teeselda, tõmbuda iseenesesse, ei tarvitse enam luua petlikku muljet oma püüetest. Tööl, taotlustel ja mõtteavaldustel peaksid olema nüüd laiad, loomupärasust avaldavad võimalused.
Iseseisvuse aeg kinnitab veelgi tõika, et mustereestlases peituv individualism, õieti anarhiline individualism ei ole veel kaugeltki hääbunud. Põllupidaja ja pops, kes elavad oma maalapikestele, on visad käsi kokku lööma seesuguseks ühiseks ettevõtlikkuseks, nagu hulga peale põllumasinate ostuks, ühiseks piimaveoks, ühistegevuseks. Tööliste keskel pole jälle ametiühinguline liikumine küllalt populaarne, sest deviis igaüks kostku ainult enese eest kehtib hingeeluliselt. Käsitööline nokitseb oma töö juures, puutudes vähe kokku oma ametivendadega, kelles haistab enam konkurente kui sõpru. Haritlane armastab pageda nelja seina vahele ja sealt nii harva lahkuda. Ta ei laha liikuda isegi mitte vajalike värskete muljete kogumiseks, olgu kodu- või välismaile, olgu rahva hulka või muuseumi, arhiivi. Samal aja kui Soome kooliõpetajad pikil suvevaheaegadel massiliselt matkavad, tõmbuvad meie omad niisama nokitsema, eriti aeda maad kaevama, missugune töö, kuigi tarvilik, ei ole alati põllukultuuri arendamine.
Näeme, et individualism sellisel kujul tähendab seltskondlikku pelgust, pelgus aga kinnisust ja umbusku. Kuigi need eeldused ei tee alati paratamatuks tuimuse olemasolu ja erksuse puudumisi, ilmnevad viimased eestluse juures siiski. Mitte ainult, et me ei satu kergesti vaimustusse, ei sütti, ei ole temperamentsed ega impulsiivsed, vaid me oleme ka lubamatult ükskõiksed voogava elu, eriti vaimuelu avalduste vastu.
Võiks arvata, et kinnisus ja iseeneses elamine peaks tegema inimese analüüsijaks, juurdlejaks filosoofiks, nagu oli seda ülemal kirjeldatud oletatav muinaseestlane. Kindel on, et analüüsijad ja mõtlejad peavad olema elunähtuste agarad jälgijad, otsijad, kausaalsidemete avastajad. Et seda kõike olla, peaksime olema erksad, terased vaatlejad ja kikikõrvu kuulajad, mitte aga ükskõiksed möödujad. Selliselt teritatud me siiski ei ole. Jääb üle möönda, et kuigi me oleme kinnised ja tugevasti eraklikud, ei ole iseeneses elamine meid siiski teinud analüüsivateks elunähtuste jälgijateks.
Mis sihis kandub siis eestluse energia, mis on talle hingeeluliselt lähedane? Või pole tal üldse ei energiat ega sihte, kujutades endast elujõuetut, huvideta, ilmeta ja vegeteerivat massi? Peame möönma, et seda väita ei või me mingil juhul. Tervena, elujõulisena ja algatusvõimelisena lööb eestlane end läbi elust, visana ja töökana üritades oma kavasid. Töö ongi ta verre imbunud, mitte rapsiv, temporikas töö, vaid sihikindel, aeglane ja tihti selliselt nokitsev, et me ei saagi teravat vahet tõmmata lõppenud töö ja alanud puhkeaja vahel. Läbilõike-eestlane armastab ja eelistab majanduslikku tööd kõigile muudele. Siit järeldubki üks olulisemaid omadusi, mis seisneb selles, et ta kainena ja materialistina näeb elu hüvangut ainult varalises rikkuses, ainelises tõusus. Varalise külje esiletõstmine varjutab poliitika kui niisuguse, osalt ka poliitilise ühistunde. Eestlasel poliitika omas sügavamas sisus tähendabki majandus- ja sotsiaalpoliitikat.
Solidarismi, ühistunnet võib ju massides virgutada, see võib aga ka virguda ise ja ürgjõuliselt. Tõukejõududena majanduslikud, sotsiaalsed kaalutlused seisavad meil kaugel ees patriootlikest puhanguist. Seda võib öelda isegi meie Vabadussõja kohta. Koolipoisid, noored haritlased tõesti haarasid relvad kasupüüdmatus vaimustuses. Paljud teised sõdisid aga rohkem maasaamise, mõisade lubatud võõrandamise kui iseseisvuse eest.
Mõne teise rahva peamisi virgutajaid idealistlik patriotism, on meil veel leige. Kuid just idealistlikus patriotismis ühtehoidmise tunne leiabki paremat kinnitust. Meenutagem vaid tšehhe, poolakaid, ungarlasi ja neid motiive, mida püstitades nad asusid võitlustesse. Need paistsid veel eriti silma selles suures käras, mille lõi see temperamentne vitaalsus, mis meie rahval puudub. Iseloomustav, et läbilõike-eestlane kehitab isegi õlgu nende üle, kes on idealistlikult häälestatud. Temale kui materialistile on see veidi koomiline; temale kui kinnisele natuurile näib tunnete avameelsus ilmaaegsena. See on ju mõistmatu kodanik, kes võitleb oma tõekspidamiste eest ega seo sellega praktilisi eesmärke. Muiatakse kergemeelsust” riskida tühipalja mõttega. Selline isiku praktiline” vaist on kandunud loomulikult üle ka riiklikku tegevusse: valijad ja valitud huvituvad palju rohkem võipreemiaist, juurelõikeist, elukallidusest, maksudest, kuid on lubamatult ükskõiksed üldriiklikust sotsiaalsest sisust, mida taoteldi või oleks pidanud taoteldama.
Peaasi aga poliitikas nähakse kõrget” kunsti, mida ei tule tavalisel kodanikul enesel teha. Kogetud elutarkuse” põhjal tuleb suud hoides vaikselt nohiseda, motiiv, mis tagab elus edasisaamist. Elus edasisaamine tähendab aga ikka ja alati haljale oksale jõudmist varaliselt, sotsiaalselt või ametialaliselt. Alles teises järjekorras on vajaline isiklik vabadus ja kodanikutunne, kodanlikud põhiõigused ja üleriigiline üldpoliitiline ning vaimne heaolu ning progress.
Meie ajaloolises saatuses on suurt osa mänginud sünge minevik karmide nõuetega. Mitte ainult pastorid pole kantslist õpetanud kuulekust, alandlikku meelt, küürushoiakut kui voorust, vaid ka võõrad, maa tegelikud haldajad seadsid neid tingimusiks elus edasisaamisel paraku küll väga piiratud aladel ja väga piiratud ulatuses. Selline elutarkus” istutati rahva verre võõraste poolt, kästes hoida end taltsana, summutada endas südametunnistuse, tõe ja õiguse hääl, nii et pikkade aegade kestes pidi seetõttu nürinema ka tõe ja õiguse tunnetamine. Suure pahena avameelsus pidi taanduma suletud endaellu, külvates sappi ja umbusku, sest kurvad kogemused näitasid, et siiralt õigust nõudes pole eales võitu loota, vaid kaotada seninegi pisku. Kõige tagajärjel lülitati välja idealism, nüristati õiglustunne, elu enda lõppsihti hakati aga nägema majanduslikus jõukuses. Vabamate olude saabudes loomulikult ei võinud sajandite vältel külge poogitud omadused järsult hävida olevikuski näeme ja tajume neid. Hea on, kui seda nähakse ja sellest järeldusi tehakse; kui aga see näib endastmõistetav, siis peame küll kurvalt nentima kriitilise analüüsimeele puudumist.
Nagu teada, soomlases leidub loomupäraselt ühist eestlasega. Mõistusepärasuse voorusele seltsib nii siin kui sealpool lahte tasakaalukus ühes kirjutamatu reegliga: otsus või tegevus ei tohi saabuda ega toimuda uisapäi. Rahulik, mõtlik ellusuhtumine, olgu ta poliitiline või apoliitiline, näitab mõlemal tüsedat materjali, et luua põhjamaiseid, kindlail jalul seisvaid ühiskondi.
Aga soomlases pole seda omapäraselt mõistetavat praktilist” mõtlemist, vähemalt mitte sellises rakenduses nagu meil. Temas pole ka umbusku ja eneseavalduse kartust, põlise peremeheksolemise tundega vaatab ta tagamõttetult oma isamaale. Peame nentima, et tal puuduvad eestlusele ajalooga antud külgepooked. Teravalt tõde tunnetades, erksa õiglustundega oskab ta välja astuda mitte ainult oma vara eest, vaid ka õhu eest, mis vabana on hingamisele tarvilik. Soomlane ei ole käske armastanud ega nendele naljalt allunud. See oli tõeliselt vaba rahva tuli, mis põles idealismikoldes keset sünget venestamise lainet, mis haaras nii Soomet kui Eestit. Autonoomsust nautiv soome rahvas reageeris sellele võimsalt ja üksmeelselt ja vihkab veel tänapäevalgi venelast. Eestlane kannatas seda palju taltsamalt, sest surve polnud talle võõras ja temas polnud veel seda soomlase veenet ja püstihoidu, seda hoogsa vastupanu algallikat.
Nende otseste ja kaudsete etteheidete põhjal pole ometi alust alavääristada eestlast. Just vastupidi areng on meil olnud kiire, riikiloov materjal, tasakaalukas ja kaine, on meil väga hea ja püsiv, ainult on taoti veidi toores ja laadilt kujunemata. Kuid aja käiguga voolitakse kord kõik konarlused. Mitmepõlvse haritlaskonna peenendunud maailmatunnetus ja eelkõige soodustavalt arendav sisepoliitiline olustik peaksid meid viima idealistlikule patriotismile, seesmisele vabadusele ja anarhilise individualismi kaotamisele. Nende eelduste olemasolul võiksime alles kõnelda eestlaste poliitilisest solidarismist, ühistundest, selle sõna siiramas tähenduses.
Jaanus Ülavere
Koguteosest ÜS Liivika 1909-1939, 1939]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=1120]]></guid>
		<title><![CDATA[Prantsuse romantiline kool]]></title>
		<link><![CDATA[http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=1120]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[admin]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[        
19. saj. kahekümnendate aastate algul kogunesid kirjanik Charles Nodier (šarl nodjee) korterisse pühapäeviti noored inimesed, kes armastasid kirjandust. Nad tõttasid raamatuturu iga vähegi silmapaistvama uudise kallale, arvustasid seda ning töötasid ühiselt välja uued vaated luule, tema ülesannete ja vormide kohta. See kuulus ring (Cénacle senakl) oligi keskuseks, millest kujunes romantiline kool Prantsusmaal. Ringi koosseisu kuulusid pea kõik kooli tähtsamad esindajad, mõned liitusid temaga hiljem, mõned ei käinud küll sugugi Nodier korteris, kuid siit kasvas välja see ideede ring, mis moodustab prantsuse romantismi sisu. Peatugem selle kooli peaesindajate juures.
Charles Nodier (17801844) kirjutas ilusaid fantastilisi muinasjutte. Ta on unistav luuletaja, kes armastab salapärast ja imelist, suur asjatundja mitte üksi prantsuse, vaid ka välismaises kirjanduses; oma vaimult ta oli lähim saksa romantismile ja võimelisem kui teised koguma enda ümber uusi luuletajaid.
Krahv Alfred de Vigny (l. dö vinjii, 1797 1863), Cènacle’i liige, põlvneb vanast aristokraatlikust sugukonnast, mis koges saatuse lööke revolutsiooni ajal ja saavutas endise tähtsuse restauratsiooni ajal. Ta elas läbi selle kriisi, mida revolutsiooni tormides kogesid kõik vana aristokraatia mõtlejad liikmed ja mis põhjustas usklikkuse ning religiooni laevahuku, seisuslike eesõiguste pragunemise, sajanditevanuse harda aadlikummardamise kao. Ta on suurimaid luuletajaid, kes on sõnastanud romantilist igatsust, kurbust ja nukrust tagasitulematult kadunud mineviku üle. Ta tajub uue aja saabumist, näeb ette uute kaubanduslike ja tööstuslike huvide võitu ja tuleva demokraatia jõudu kuid neile sajandi liikumistele võis tema uhke aristokraatlik hing vastata ainult äreva arusaamatusega ja vaenuliku võõrdumistundega. Üksindus, pessimism, mis kasvab meeleheiteks, need on tema luule silmapaistvamad motiivid. Tema värsse läbib müstiline usutunne, jälestus teadusliku ja realistliku maailmamõistmise vastu, mis oli hävitanud illusiooni, unistuse ja fantaasia. Neid läbib leegitsev usk luule suurde ülesandesse, tema vabastaja-missiooni, ja sügav kurbus proosalise aja pärast, mis on end lahti öelnud luulest. Romantiline meeleolu sulab Vigny juures samuti kui Chateaubriand’il ühte maailmamure“ meeleoluga, mõttega maailmas valitsevast kurjusest, maailmakorra otstarbekohatusest. Ajuti ta on valmis isegi viskama etteheiteid näkku Taevale, mis vastab vaikimisega inimsoo kõigile kaebeile ning kurbusele; ta kutsub inimest üles vastama uhke põlgusega sellele Jumaluse ülekohtule, ta kutsub üles surema ilma alanduseta, pöördumata Jumala poole orjalike palvetega ja pisaratega.
Alfred de Musset (dö müssee, 18101857), aadlikust ametniku poeg, on südamlike luuletuste autor, romantilise kooli suurimaid poeete. Tema luules kõlab unistav nukrus, iroonia, pettumus, vastuhakk ja meeleheide vägevate ning kaunite akordidena. Ta oli elurõõmus noormees, janunes elu kõiki muljeid ja naudinguid, oli peen ja tõeliselt seltskondlik inimene, armastas tantse, vaimukaid seltsimehelikke kõnelusi, oli üks kõige meeldivamaid Cènacle’i liikmeid. Nagu naljatades ta järgis oma kaaslaste kõiki fantaasiaid, tujusid ja väljakutsuvaid ekstsentrilisi tempe; ta armastas keskaega ja uut kirjandust; tema esimeseks teoseks olid Hispaania ja itaalia jutud (värssides). Hiljem omandas ta luule sügavama ja nukrama ilme. Musset lõi vara lahku romantikute ringist ja isegi tungis kallale romantismi äärmustele. Üks tema parimaid jutustisi on Rolla. Siin on meie ees meie aja kangelane”, kes annab oma kirgedele täieliku võimu enda üle. Nagu unelev karjane vaatleb voolavat vett, nii ei mõtle ta sellele, et takistada oma kirgede voolu. Kolme aastaga ta raiskab oma varanduse ja lõpetab elu ilusa enesemõrvaga lõbutüdruku embusis, kelle on kutsunud viimsele peole. Musset parim toode on ööd, mis kuuluvad maailma suurimate luuleteoste hulka. See on luuletaja südamlik kõnelus oma muusiga; neis luuletooteis on tegelik maailm mähitud tihedasse loori, kuna unistus, armastus ja kannatus esinevad elava reaalsusena.
Théophile Gautier’d (teofiil gotjee, 1811 1872) on harjutud pidama äärmiseks pahempoolseks romantikuks Cènacle’i liikmete seas. Tõepoolest ta oli ninakamaid ja löögivalmimaid kooli esindajaid. Ta kehastas endas selle vabaduse ideaali, mida nõudis endale romantiline luuletaja. Olla originaalne, mitte sarnaneda teistega, eitada üldtunnustatut see oli Théophile Gautier maania. Temale võlgneb prantsuse romantism võib-olla kõige enam oma äärmuste ja ebatervete osade eest. Tema luulet võrreldakse maalikunstiga. Tõepoolest, üle kõige ta armastab kujutada pilte välisest maailmast ega kaldu kuigivõrd lüürilistele valangutele või filosoofilistele mõtisklustele. Luuleharrastajate suurimat poolehoidu on võitnud tema luuletustekogu Emailid ja kameed, mis ilmus 1852. Gautier reisis palju. Ta ei käinud mitte ainult Itaalias, Hispaanias, Inglismaal ja Venes, vaid ka Aafrikas ja Türgimaal. Tema kirevad pildid on nagu graveerija meisterteosed võib-olla parimad tõendid sellest, kui palju tõelise realismi elemente peitus prantsuse romantismis. Prantsuse romantikud, vastandlikult saksa omadele, tihti andsid täpsaid ülesvõtteid välismaailmast. Nende silmis ei varjanud maad taevas, lõpmatu, mis asub asjade taga, ei seganud neid aistimast asjade endi meelelist kuju.
    Mida jutustavad pääsukesed.
 
    Ju murule langend on pargis
    kuiv, kuldne lehtesao võrk;
    ju õhtu eel tuuled on karged ,
    ah! möödas on ta, suvi hõrk!
    Näitab viimseid sügise värve
    oma aardeist vaesunud aed:
    veel daalia seab välja tärne
    ja õlelill jahedalt kaeb.
    Vihm mulle teeb tiikide vette;
    ja pääsude sädistav parv
    traatidele on istund ketti:
    pea käes on külm, pea tuleb talv!
    Lauldes tulnud nad üksteist veenma,
    mis sihis alustada ränd.
    Üks sädistab: Oo! kuis Ateenas
    mul muistsesse müüri teht säng!
    Aast-aastasse sinna viib tuul mind,
    kõrgub valge kus Parthenon.
    Auk marmoris, lööd kahurkuuli
    hästi peidet pesa seal on.“
    Teine: Tegin väikese kambri
    ma Smürnas, just kohviku laes.
    Seal hadžid loevad teri ambra
     patjadeil siidseil, liistuksed käes.
    Valkjas tõuseb suits vesipiibust
    ses pilves ma lendlen kui nool;
    nagu vaim, nii ma kergeil tiivul
    riivan turbaneid, üll mil loor.“
    Kolmas: Elan templi peakelbas,
    seal kus Baalbek, muistne suur linn.
    Koldnokki-poegi toitma velbas,
    ripun pesal, et peksleb rind.“
    Üks: Aadress mul: Rhodose saarel,
    kuldab losse kus õhtul lääs;
    kus rüütlia’ast jäänd teravkaared,
    musta samba pesitan pääs.“
    Ja viies: Mul lennata raskem,
    on iga mu aeglustand verd;
    ju valgetel Malta terrassel
    peatun kohal sinavat merd.“
    Ja kuues: Ent ülistust väärib
    vaid Kairos kõrge minarett!
    Glasuurset mustert pesaks määrin
    saab Niilusest savi ja vett.“
    Ei, jõel alles koskede taga”,
    nii viimne, ,,kus tundmatu vihm,
    graniitne seal vaarao magab
    ta kroonis hea paik, see mu siht!“
    Kõik: Ju homme me parv näeb palju
    maid rullumas pilvede laelt:
    pruun põld, ja mets, ja lumes kaljud,
    ning merd pärgab vahune pael.“
    Peksten tiibu nii rõõmsal kisal
    katusharjale kogunend:
    roostet öö jälle metsa lisand
    teele seavad pääsuksed end.
    Ah! mõistan ma kõik nende vestest:
    poeet on ju ise kui lind;
    aga vastu puuri raudreste
    tal puruneb tuult ihkav rind!
    Andke tiivad! oo tiivad! tiivad!
    nii Rückerti laul, õhkuv tuld,
    et mind pääsukestega viivad,
    kus kevad ja päikese kuld!
Need on miniatuurid, mis tehtud kaugeil mail Kreekas, Smürnas, Egiptuses. Ja need pääsukesed, kes lendlevad ümber kogu maailma, vaatavad maad oma lennu kõrgustest ja vahetavad oma muljeid need annavad väga tugeva lõpmatuse meeleolu ilma müstiliste vahenditeta, pelgalt pildikestega, mis on peaaegu täpsed ülesvõtted.
Peatumata teiste kirjanike tegevuse juures, kes nii või teisiti kuulusid romantismisse, näiteks Sainte-Beuve’i (säänt-bööv, 18041869), silmapaistva kriitiku, kirjandusajaloosse ja luuletaja tegevusel, peab pühendama mõnevõrra ruumi luuletajale, kelle elu ja looming tunnistavad, kuivõrd rikkam ja keerukam oli romantismi ajajärgul ühiskondlik ja poliitiline elu Prantsusmaal, võrreldes Saksamaaga. See luuletaja on Lamartine (lamartii’n, 1790 1869). Ta oli vanem romantikute enamikust ega kuulunud vahenditult romantilisse kooli. Kuid ta ühtus romantismiga oma luule paljudelt külgedelt, ja romantikud tervitasid vaimustatult ta luuletusi, kui nende ring alles oli kujunemas kooliks.
Ta sündis aadliperekonnas, kus rangelt säilitati jumalakartlikkuse ja aadliliku au pärimusi. Revolutsioon vapustas perekonna heaolu, kuid ei hävitanud teda. Tema meeleolu sarnleb Chateaubriand’i ja paljude selle aja inimeste meeleoluga. Ta januneb usu järele, ja samas on täis nukrust. Pettumus ja mõte meie soovide tühisusest, inimliku õnne muutlikkusest ning ebakindlusest tungib tema hinge. Pärast juulirevolutsiooni loobub Lamartine sõjaväeteenistusest. Ta on küllalt uhke, et lahkuda ühes viimse Bourboniga. Kuid samas ta oli küllalt tark ja küllalt oma ajast ees mõistmaks, et minevik on kadunud igaveseks ja et tulevik on nende ideaalide päralt, mida kuulutas revolutsioon. Kodanlikku kuningasse ta suhtus vaenulikult ja läks reisima Idasse. Naasnud Prantsusmaale, valitakse Lamartine 1833. aastal parlamendi liikmeks. Ta oli hiilgav poliitiline kõnemees ja opositsiooni silmapaistev esindaja, kuigi ei kuulunud ühtegi rühma. Kui puhkes 1848. aasta revolutsioon ja Lamartine’i vaenlane, kodanlaste kuningas, heideti troonilt, sattus kuulus luuletaja rahvaliikumise juhtide esiridadesse. Ta astus ajutise valitsuse etteotsa, ja koguni mõtles, et ta valitakse vabariigi presidendiks. Kuid tema lootused ei täitunud ja presidendiks valiti Napoleoni vennapoeg Louis Bonaparte, kes kolme aasta pärast laskis enda kuulutada keisriks Napoleon III nime all. Lamartine’i elu viimsed aastad olid kurvad; ta elas vaesuses ja kirjutas väsimatult, et saada ülalpidamist. Mitte kaua enne tema surma määras keiser, kelle võistleja ta kunagi oli olnud, talle pensioni. Ta suri unustatuna 1869. aastal.
Lamartine on üks selle ajajärgu iseloomulikumaid kujusid. Ta on samuti kui Hugo ühendavaks lüliks ühelt poolt romantilise subjektivismi ja teisalt 19. sajandi demokraatlike tungide vahel. See on prantsuse laadi romantik, kelles kõige intiimsemate meeleolude luuletaja on ühinenud poliitilise kõnemehega, tulise demagoogiga; ta ei eraldanud poliitikat luulest. Teda haaras enam vabaduseaate pimestav ilu, kui et ta oleks olnud võimeline pidama süstemaatilist poliitilist võitlust. Tema luuletuste esimene kogu Mõtiskelud (Méditations), ilmunud 1820. aastal, on luulelise hinge päevik. Siin pole välismaailma reljeefseid pilte, pole süžeesid, nagu Théophile Gautier’l; välismaailma on vaevu märgata õhukese läbipaistva pilvena. Siin on kõik luuletaja enda meeleolu. Siin leiame meile juba tuttavat romantilist nukrust, vaikseid mõtteid inimsaatuse ohtudest, armastuse kaduvusest, meie olemasolu lühikesest kestvusest. Keegi arvustaja märkis tabavalt, et iga Lamartine’i mõtisklus” on otsekui ohe. Mõtiskelud äratasid Prantsusmaal üldist vaimustust. Erilise rõõmuga tervitasid luuletajat kujuneva romantilise kooli esindajad. Sügav ja siiras tundmus, mis läbis seda intiimset hingeluulet, vastas vägagi uue kooli pürgimustele. Kolme aasta pärast ilmusid Uued mõtiskelud, ja siis Luulelised ja usklikud harmooniad, täidetud usulise meeleoluga, mis lähendab Lamartine’i saksa romantikuile. Ta leiab rahuldust mõttes, et mööduv, ajalik peegeldab endas igavest. Elagu mööduv kas või ainult hetke ; kuid selle mööduva hetke kestes tema pilgus peegeldus aja ja ruumi lõpmatus. Pärast 1830. aastat omandab Lamartine’i luule veidi teistsuguse ilme; temas tundub üldsuse vaimu, tungi leida objektiivseid vorme oma mõtete kehastuseks. Tema luule subjektiivne ja hoolikalt intiimne iseloom kaob, 1836. aastal ilmub tema suur poeem Jocelyn (žoslään).
See on jutustis ennastohverdavast inimesest, kes, tundmata selleks kutsumust, otsustab pühenduda Jumalale, õe õnne pärast. Ainult sel teel saab ta temale jätta oma osa pärandist. Terrori ajal ta põgeneb mägedesse ja asub elama koopasse. Siin ta armub tütarlapsesse, kes tema juures leidis varjupaiga. Kuid vana piiskop peab hukkuma tapalaval. Et anda talle viimset lohutust, et saada õigust teda armulauale võtta, peab Jocelyn ise laskma end pühitseda vaimulikuks. Kuid preestri-au võtab temalt igaveseks lootused isiklikule õnnele, võimalusele naida palavalt armastatud tütarlast. Jocelyni hinges sünnib raske seesmine võitlus, mis lõpeb kohusetunde võiduga. Juba selles poeemis täis usulist tunnet on sisu suuresti laiendatud, võrreldes Mõtiskelude sisuga. Siin kohtab realistlikke pilte maaelust, põllutööde kirjeldust, vaimustatud hümne tööle, ja tervet rida episoodilisi kujusid.
Pärast Jocelyn’i kisub poliitiline tegevus Lamartine’i üha rohkem kaasa. Ta peab kõnesid parlamendis, ta on ametis jooksvate küsimuste tundmaõppimisega, 1847 ta avaldab Girondistide ajaloo, õieti mitte ajaloo, vaid romaani. Seda romaani läbib imetlus revolutsiooni grandioosse suuruse ees, ja leegitsev mõte inimsoo hüvest. Ta saab demokraatlikuks luuletajaks, ja pole imestada, et 1848. aastal rahvas tegi ta ajutiselt oma juhiks. Lamartine’i elu lõpp, pikad alanduse ja unustuse aastad näitasid, et pelgast romantilisest tungist ei jätkunud nende ülesannete lahenduseks, mis seisid prantsuse rahva ees.
H. Paukson
Romantika ja realism”, 1933]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://rihomesilane.blogspot.com/2012/02/koosseisutaiendus.html]]></guid>
		<title><![CDATA[Koosseisutäiendus. Ja viktoriin.]]></title>
		<link><![CDATA[http://rihomesilane.blogspot.com/2012/02/koosseisutaiendus.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[Holger]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[<div><div><img src="http://blog.tr.ee/upload/2012/2/4/whztzVbvtHMgBwN.jpg" alt="img" align="left" hspace="10" vspace="10" />OLÜMPIAREGATI imelise aasta 5. augustil sadas nukuvabariigi ENSV nukuvalitsuse vastavasse osakonda otse Kremlist ja eripostiga 4 päeva varem teele läkitatud kiri. Nõudega seada kohalikus teleraadiokomitees tänases mõistes ERR-i juhatus es sisse uus, KGB kaastöötajale sirmiks sobiv töökoht. Rahastada lubati Moskvast.
KIRI:
Eesti NSV Ministrite Nõukogule                                 T. SALAJANE
N S V L -i    M I N I S T R I T E    N Õ U K O G U
KORRALDUS
Nr 1511-rs 1. augustist 1980. a.
Moskva, Kreml
VÄLJAVÕTE
       1. Viia koosseisu täiendav ametikoht:
       Eesti NSV Riikliku Televisiooni ja Raadio Komitee välissuhete sektori juhataja.
       NSVL-i Rahandusministeeriumil eraldada Eesti NSV Ministrite Nõukogule näidatud ametikoha ülalpidamiseks vajalikud assigneeringud.
       2. Määrata kindlaks, et käesoleva korralduse punktis 1 ettenähtud ametikoht täidetakse NSVL-i KGB kaastöötajaga.
NSVL-i Ministrite Nõukogu
Esimehe at N.-ikolai Tihonov Tihhonov
VIKTORIIN:
Kes sai(d) välissektori juhataja ametinime taha varjuva(te)ks KGB töötaja(te)ks)?
Millal lõppes ta (nende) töö?
Millega tegeleb (tegelevad) ta (nemad) täna?
Allikas: Eesti Riigiarhiiv</div><div style="clear: both;"></div></div>]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://lepamaa.eu/index.php?showimage=928]]></guid>
		<title><![CDATA[Kepid läksid jäässe]]></title>
		<link><![CDATA[http://lepamaa.eu/index.php?showimage=928]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[<div><div><img src="http://blog.tr.ee/upload/2012/2/4/pZTZPmwRaiqMRIa.jpg" alt="img" align="left" hspace="10" vspace="10" /></div><div style="clear: both;"></div></div>]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://liizakazz.blogspot.com/2012/02/hullumaja-keedetud-riisiga-oikuihea-ja.html]]></guid>
		<title><![CDATA[hullumaja keedetud riisiga oikuihea ja rahakas hommikusöök]]></title>
		<link><![CDATA[http://liizakazz.blogspot.com/2012/02/hullumaja-keedetud-riisiga-oikuihea-ja.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[K.H.]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[kuna ma sisuliselt olen poognasse kolinud sest seda on võimalik terve tööpäev täiendada
ja kliente loomulikult mitte tähele panna
aga ohkui äge eile oli
kui minu kõrval tripsutas hra dj, jah, ma arvan, ma nimetan ta ümber, veiks on ta muidu, aga siis - härra dj ja rääkis vaimustusega härra viiulimängijast New Yorgi metroos, kes viiuldas kolm miljonit dollarit maksva kääksuga inimeste ees ike täitsa põrgulikult kuus tundi kõige tippteosemat Bachi (ma armastan viiuldajaid, peaks ühe ära sebima, kohe ja praegu, nüüd!!!!) aga mitte keegi ei peatund ja kokku teenis muidu ikka sadu tuhandeid teeniv kunstnik kolgend kaks dollarit kuue tunni peale, oh, see on vist isegi väiksem tunnipalk kui mina saan, kurb? jah. aga dj oli vaimustuses.
niih. et sis kommentaariumid siia panduna:
Kristel Mägedile mängurõõmust
mängida tasub ikka
mängida mängimise enda pärast
ihast hullununa
küsida
kes see oli
see, kelle sa äsja endas
avastasid
suurte silmadega
ilus tüdruk
ei, ei ole printsess
vaid sina ise
see hetk
kui hing sai lahti aetud
mängusegaduses avas prao
teise inimese juurest
sinu enda juurde
aga see on hirmus
armastus ma mõtlen
seepärast ongi et
peegeldud
teistest endasse
karjuma paneb
Mirellale kaitsmisest
mis sest kaitsmisest ikka
kaitsetud oleme
enese ees
vaatame
iseenda sisse ja
tundub et kõik
aga tegelikult
täiesti üksinda
kasvame lahku enese seest
teistest ka
koherentsele
ahjummel külh
kui armas
ma väisan alati
vanu fotoalbumeid
ja sis
sis saan teada
keda kes taga ajas
kellel oli neli poega
majas
aga ei ühtki meest
nii kõva naine oli
jaa
Aleksandra Tšobale
vahel mul on tunne
ja see on selline kummaline
kõikjaleulatuv
minul on selline isa
selline alatiarmastav
ta ei saa sinna essugi parata
on raske, on talumatu
vahel hoolida oma lastest
aga ikka hoolib
hoolib, sest teisiti ei oska
aga ma ise usun,
et armastus muutub
nagu sina kasvatad endale
tiibu, jalgu, rindu
karvu kaenlasse
või sis pügad viimaseid
nii muutub emaarmastus
pisut teistsuguseks
nõudlikumaks
nii enda kui sinu suhtes
imeks jääd sa alati
minu meelest
sellel onulvõitädil on võimatult pikk nimi
aga temale
peab
minu meelest ikka
täitsa sellepärast
et oled noor ja uhke
ja veri keeb ja pea käib ringi
oma füüsilisest kui ka emotsionaalsest
jõust
mis seal sees nii tugev, nii võimas
et õudne lausa
et just seetõttu
vanureid
(vahel on nad isegi
kergelt neljakümnendates,
väga noored inimesed
sisuliselt)
neab
sest peab, sest peab
et kuidas ei saa
peaks ju
aga vat jõuad sinna
pragunevasse vanusesse
sis proovi pidada
raske
Katariinale
kõik majad ongi su kõrval
nad ei lahku su juurest
nagu surnud sugulased
lihtsalt neid on nii raske
näha päriselt enda kõrval
mõtled, et ei ole, sis ei ole
aga ikka on, kogu see kupatus
kõik need majade majad
ja tubade toad
ja lõhnade lõhnad
kui ei unusta
ei kao need ka
Keelekoobastajale
ilus ju
et see on nii järjekindel
see armastuse värk
mul kaa
ma ootan juba uut
kurat juba sügisest saadik
ikka veel ei tule, roe
esimesed on katsutud
edasi, Kentuki poisid
ja tüdrukud]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://kurtide-elu.blogspot.com/2012/02/venemaa-kurtide-ajaloofilm.html]]></guid>
		<title><![CDATA[Venemaa kurtide ajaloofilm]]></title>
		<link><![CDATA[http://kurtide-elu.blogspot.com/2012/02/venemaa-kurtide-ajaloofilm.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[Maret]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[Saatesari Vivat, Piiter, tutvustab projekti History of the Deaf (Kurtide ajalugu) raames uut videot pealkirjaga Keegi pole unustatud, midagi ei ole unustatud, mis on pühendatud kõige traagilisemale sündmusele Venemaa (ja mitte ainult Venemaa) kurtide ajaloos.
Loe edasi
Allikas: Tartumaa Kurtide Ühing]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://kurtide-elu.blogspot.com/2012/02/toiduabi-ka-tartumaa-kurtide-uhingule.html]]></guid>
		<title><![CDATA[Toiduabi ka Tartumaa Kurtide Ühingule]]></title>
		<link><![CDATA[http://kurtide-elu.blogspot.com/2012/02/toiduabi-ka-tartumaa-kurtide-uhingule.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[Maret]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[Et Tartu toidupanga toiduvalikusse on ilmunud piimatooted, juurviljad, või ja munadki, siis on kauba ladustamiseks tihti vaja jahedat ruumi.
Loe edasi
Allikas: Tartu Postimees 25.01.2012]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://kurtide-elu.blogspot.com/2011/12/viipekeelne-aabits.html]]></guid>
		<title><![CDATA[Viipekeelne aabits]]></title>
		<link><![CDATA[http://kurtide-elu.blogspot.com/2011/12/viipekeelne-aabits.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[Maret]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[Tartu Hiie kooli 3. klassi lapsed koos klassijuhataja Liivi Lubiga püüdsid eile üksteise võidu pista oma ninad väga köitvasse ja uude raamatusse, milletaolist keegi varem näinud ei olnud eesti viipekeele aabitsasse.
Loe edasi
Allikas: Postimees 09.12.2011]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://lummike.blogspot.com/2012/02/veel-reisist.html]]></guid>
		<title><![CDATA[veel reisist]]></title>
		<link><![CDATA[http://lummike.blogspot.com/2012/02/veel-reisist.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[Lummike]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[<div><div><img src="http://blog.tr.ee/upload/2012/2/4/tHfKrPHLeAuqvYe.jpg" alt="img" align="left" hspace="10" vspace="10" />Seal sai ikka nalja  ka...iga pisikese liigutuse eest tahavad kohalikud raha...lennujaama WC-s seisis must mees,  paberirullist tõmmatud  ribad käes, ma  ütlesin, et raha pole (lubas ikka ilma)...siis tahtsin kaamelit pildistada (5 dollarit)..hiilisin  eemale  ja tegin siiski salaja puu tagant pilti
 Ka internettti pääsemisega sai nalja.. kohalik IT spetsialist oskas ainult ITkaarte müüa..parool oli välja kraabitud..aga minu läpakas nõudis veel  mingit nmr-t.. mees ütles , et need ei ole ladina tähed(vaadates ä ja ö) ja tema ei tea läpakast midagi.... palusin ühte taanlast appi.. püüdsime käte ja jalgadega seletada, et ülevamal pool on veel vaja mingit parooli.. ma nii kohutavalt naersin ja jätsingi nad seda asja arutama... hiljem üks eesti poiss leidis kaardi alumisest  nurgast selle hotelli parooli(nii väikselt kirjutatud) siis naersin veel rohkem, et nii lihtne see oligi, muidugi Elisa ma oskasin küll kohaliku saatja peale ümber lüllitada...aga ma õpin, õpin....
Nalja sai ka sellega, et L lubas  kui kohale jõuame merre karata...siis läks katsus varvaga  vett ja hakkas värisema, isegi lõuaots tal värises...käis ainult basseinis , mis oli soojendusega.. mina muidugi oma siberi karastusega näitasin klassi ja käisin  kolmel päeval meres ( u. 15-16 kraadi)...aga nahk siiani hell sest soolast (Punane meri on peale Surnud mere oma soolasusega teisel kohal)
                                            L mõtleb - mitu kraadi vesi oli?
aga põnevust ja nalja kui palju!
kalli teile!
                                                                                                                                      </div><div style="clear: both;"></div></div>]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://runnelsimo.blogspot.com/2012/02/teekann.html]]></guid>
		<title><![CDATA[Teekann]]></title>
		<link><![CDATA[http://runnelsimo.blogspot.com/2012/02/teekann.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[Simo Runnel]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[Läksin öösel ühte ruumi, et vaadata, kas seal võidakse suitsetamas käia. Kuna majas ikka suitsetada ei tohtinud, läksin selle ruumi kaudu majast välja. Kõndisin ümber maja. Mõtlesin, et mulle on tundunud, et maja on seest hästi suur ja keeruline ning et öösel seda läbides võib ära eksida, aga väljast on ta ju väike. Võibolla pööning oli suurem, sest seal ei olnud vaheseinu, aga pööningul ei olnud ma kunagi käinud. Läksin redeliga ülemise korruse aknast sisse. Seal oli ühel poisil silt, et tema isa jõi teed teekannust. Leidsin ka pisikese teekannu. Aga sealt tuli sagu välja. See tuli korda teha. Korrastasin asju öö läbi ja magamiseks aega ei jäänudki.]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://keskpaevatund.blogspot.com/2012/02/keskpaevatunni-stuudios-priit-hobemagi.html]]></guid>
		<title><![CDATA[Keskpäevatunni stuudios Priit Hõbemägi, Ainar Ruussaar ja Rein Kilk]]></title>
		<link><![CDATA[http://keskpaevatund.blogspot.com/2012/02/keskpaevatunni-stuudios-priit-hobemagi.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[Priit Hõbemägi]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[Ausammas Jeltsinile? Ausalt või? Aga kuhu jäi Islandi väljaku klaasist ausammas?
Kolmkümmend üheksa Eesti ühiskonnategelast ja ettevõtjat esitasid ettepaneku jäädvustada Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini panus Eesti taasiseseisvumisse mälestusmärgiga.
President jagas välja teenetmärgid.
Keskerakonnal on täna aukohus, mis otsustab Toobali saatuse. Veame kihla, et Keskerakonna aukohus teeb IRLi aukohut ja ei võta vastu mingit sisulist otsust.
Prokurör nõuab Parbusele pikka vanglakaristust.
Rahvaloendusel osales veebi kaudu üle 815.000 inimese
Tehnikaülikool keelas loengutes arvutite ja nutitelefonide kasutamise
Vene Erakonna juhid kimpus okupatsiooni tunnustamisega.]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://maelingid.blogspot.com/2012/02/kodukohakaevandaja-fotojaht-on.html]]></guid>
		<title><![CDATA[Kodukohakaevandaja fotojaht on startinud]]></title>
		<link><![CDATA[http://maelingid.blogspot.com/2012/02/kodukohakaevandaja-fotojaht-on.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[Ingo Valgma]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[Head jahti!
http://mi.ttu.ee/kodukohakaevandaja/
mi.ttu.ee mäeinstituut http://mi.ttu.ee maeinstituut - mäemeeste kasvulava, mäeteaduse keskus]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://killuke.blogspot.com/2012/02/veel-muusikat.html]]></guid>
		<title><![CDATA[Veel muusikat]]></title>
		<link><![CDATA[http://killuke.blogspot.com/2012/02/veel-muusikat.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[killuke]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[Lähen muusikateemaga edasi ja kahe toreda avastusega minu jaoks (hea, et pere kodust ära on, siis võin nii valjult ja nii palju neid kuulata kui mulle meeldib). Üks on just-just mingeid suuri muusikaauhindu teeninud bänd Eestis -  Ewert and The Two Dragons ning teine Eva ja Manu (soome-prantsuse duo) - tänud tiiale ;). Siin kaugel elades ei jõua ju kõigega kursis olla :D]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://marekiasjad.blogspot.com/2012/02/tanaval.html]]></guid>
		<title><![CDATA[tänaval]]></title>
		<link><![CDATA[http://marekiasjad.blogspot.com/2012/02/tanaval.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[Marek Tihhonov]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[<div><div><img src="http://blog.tr.ee/upload/2012/2/4/SxuTyEzinlcNjAN.jpg" alt="img" align="left" hspace="10" vspace="10" />vaata veel</div><div style="clear: both;"></div></div>]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://marekiasjad.blogspot.com/2012/02/yoan-capote-migrant.html]]></guid>
		<title><![CDATA[Yoan Capote - Migrant]]></title>
		<link><![CDATA[http://marekiasjad.blogspot.com/2012/02/yoan-capote-migrant.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[Marek Tihhonov]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[<div><div><img src="http://blog.tr.ee/upload/2012/2/4/mrRTcOoFzmFMgDy.jpg" alt="img" align="left" hspace="10" vspace="10" />vaata veel</div><div style="clear: both;"></div></div>]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://marekiasjad.blogspot.com/2012/02/mina-sarenac-antigravity.html]]></guid>
		<title><![CDATA[Mina Sarenac - Antigravity]]></title>
		<link><![CDATA[http://marekiasjad.blogspot.com/2012/02/mina-sarenac-antigravity.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[Marek Tihhonov]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[<div><div><img src="http://blog.tr.ee/upload/2012/2/4/PibCtLgTSYzjzjm.jpg" alt="img" align="left" hspace="10" vspace="10" />vaata veel</div><div style="clear: both;"></div></div>]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://irvikkass.blogspot.com/2012/02/uus-algus.html]]></guid>
		<title><![CDATA[Uus algus]]></title>
		<link><![CDATA[http://irvikkass.blogspot.com/2012/02/uus-algus.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[irvikkass]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[Ei, ma ei lõiganud juukseid, värv on ka sama ning isegi uut meest pole (vana on veel päris hea). Kõik on enam-vähem vanaviisi, lihtsalt kõvaketast mul enam ei ole. Õigemini, üks on, aga see on tuttuus ja neitsilik: täiesti rüvetamata minu viimase 6(või enama)aasta piltidest, artiklitest ja õppematerjalidest. Need võib nüüd kenasti ära unustada ja uute kogumist alustada. Oi, kaduvust! Olin vahepeal unustanud, et ka kõvaketas selle kategooria asjade hulka kuulub.
Tere, olemise talumatu kergus.
Hämmastav, polegi veel erilist kaotusvalu ängi tundnud. Eks omajagu pilte ja muusikat on mul teises arvutis ka (aga üsna vähe, seega kui kellelgi mingit minuga seonduvat huvitavat fotomaterjali on, siis võiksite mulle meilile saata, aitäh). Pole kogu selles kerguses veel oma täiesti tühja läpaka rahu rikkuda julgenudki. Ei taha teist traumeerida kohe. Nimelt otsustasin üle 10 aasta Linuxi asemel Windowsi proovida. Mu kallis pingviin, ela hästi, võimalik, et naasen su juurde varsti, sest ma pole nende akendega lihtsalt harjunud ja harjumus on üks koletu tugev elukas.
Teiste algustest: mul on üks Mirjam , kes sai üle hulga aja jälle oma tegemised netti. Sealt leiab lingi sinna kohta ka, kus rohkem pilte on.]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://irvikkass.blogspot.com/2012/02/nagu-ilmselt-paris-paljudele-meeldis-ka.html]]></guid>
		<title><![CDATA[Pealkirjata]]></title>
		<link><![CDATA[http://irvikkass.blogspot.com/2012/02/nagu-ilmselt-paris-paljudele-meeldis-ka.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[irvikkass]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[Nagu ilmselt päris paljudele, meeldis ka mulle väga Erkki Luuki poolt seinale kirjutet lause, jube mõnus oli teda iga kord raamatukokku minnes kiigata. Lause sellest, kuidas miski pole olulisem kui see lause. Ilmselt päris paljud teavad, et seda enam ei ole ja nii mõnigi on lugenud Edward von Lõnguse põhjendust ning Müürilehes saab sellele veel kommentaare peale haugata.
Minu esimene mõte musti plärakaid nähes: See on nõme! Mulle meeldis lause! Miski pole olulisem kui see lause, on ju hea lause? Lause oli ilus ja ilus on oluline.
Ega ma siis kohe ka ACTA, SOPA ja PIPA teksti ei näinud. See oli ju kirbuvärk selle kõrval, et MINU lause on üle võõbatud. Oih, mis omandihimu. Minu lause? Kas see pole mitte kellegi konkreetse sein ja lõpuks kogu linna lause, mida mina siin enda omaks kuulutan. Pealegi tundis ju nii mõnigi sõber samamoodi pahameelt lause kadumise üle. Ja üleüldse on lausel autor ka. Autorite õigused piirduvad pärast valmimist muidugi autoriõigustega ja siinkohal pole neidki. Oot, aga nende ja nende üleste õiguste suunas see uusversioon seinatekstist vihjabki... Kaval. Keegi kuskil tahab õigust otsustada, mida mina näen... Jaa-jaa, saan pihta.
Ühesõnaga: mina pean linnaruumi ka enda omaks(eelkõige seda, mis mulle seal meeldib:). See on ju hea algus - linnaruum peakski olema kõigi oma, kuigi hooned, hoovid ja palju veel on konkreetse omanikuga, suur osa sellest kuulub abstraktsele tegelasele nimega Linn, kelle konkreetseks (aga mitte liiga) väljendusvormiks on kõik see, mis Raekojas ja veel õige mitmes hoones tegutseb. Nonii, mina pean end seega vähemalt linnaruumi täieõiguslikuks kasutajaks. Ma ei ole turist, ma elan siin, kuigi turistil on sellele ruumile minuga samad õigused. Niisiis oli minu õigus oma rahulikus vaikelus (höhöö, kindlasti) pidevalt mööduda Lausest ja mõelda, et on ikka hea lause ja nii hea, et ta on müüril, mis vaikselt laguneb, püüdes ninakale lausele kohta kätte näidata.
Nüüd aga - lause mitte enam ei ole, vaid temast räägivad kõik. Millal ta viimati nii elus oli? Kõik räägivad lausest! ACTAst, SOPAst ja PIPAst räägiti tegelikult nagunii no ja eks räägitakse ka lausega seotult, aga fookuses on lause ja selle varjamine. Tsensuur ja enese eksponeerimine ühes isikus. Ilmselt saavad palju, kes varem EvL-i isikust midagi ei teadnud, nüüd teada sellise nime. Mis siis, et tema pilte on linna peal palju ja needki meeldivad inimestele.
Ilmselt ei räägi lausest varsti enam jälle mitte keegi, kui siis vaid pisidetailina mõnes vestluses. Info üleküllus annab tunda. See on ju alati hea vahend tähelepanu hajutamiseks. Mis, või sina uurida midagi ACTA kohta, kõss, välispoliitika jäta ka rahule. Näe, vaata, kiisuvideo! Veel üks, nüüd loe uudiseid ka ja ÄRA SA SINNA KÜLL KLIKI! Arvamusartikkel, PÄHH. Näe, tissid, kliki sinna.
Mul ei ole küll fototunnistust, aga kui ma täna kuskil 10 paiku õhtul müüriservast möödusin, põlesid selle ees lumes kaks teeküünalt: lausele, informatsioonile, vabadusele ja kaduvusele?
Nende küünalde pärast ma keset ööd/vastu hommikut siia kirjutasingi.
Ilmselt on inimlik kiinduda kaduvasse(kunsti)?]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://meiesiin.blogspot.com/2012/02/tana-25-aastat-tagasi.html]]></guid>
		<title><![CDATA[Täna 25 aastat tagasi...]]></title>
		<link><![CDATA[http://meiesiin.blogspot.com/2012/02/tana-25-aastat-tagasi.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[Kai]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[<div><div><img src="http://blog.tr.ee/upload/2012/2/4/UpzZoPqyKBIXFWH.jpg" alt="img" align="left" hspace="10" vspace="10" />...oli see ajalooline päev, mil suguvõssa sündis esimene järgmise põlvkonna esindaja. Juuresolev nelja põlvkonna esindajast tehtud foto-jäädvustus on muidugi tehtud 11 kuud hiljem ehk jõulude aeg 1987. Ei avalda käesolevaga sotsiaalset survet ja tunnistan tõsi-asja, et ajad ON muutunud! Lihtsalt nendin teatud järjepidevust. Anni 1 (pea-aegu); Kai 26; Ene-Liis 51; Gerda-Tereese 76.</div><div style="clear: both;"></div></div>]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://laulukene.blogspot.com/2012/02/kosmogoonilisi-etuude.html]]></guid>
		<title><![CDATA[kosmogoonilisi etüüde]]></title>
		<link><![CDATA[http://laulukene.blogspot.com/2012/02/kosmogoonilisi-etuude.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[wr]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[LOOMINE
Alguses oli vaid Uuralite algkodu ja Vanemuise habe lehvis tuules.
Ja Vanemuine ütles: Saagu kannel. Ja kannel sai.
Vanemuine tõmbas käega üle keelte ja nägi, et see hea oli.
Ta hakkas mängima reilendrit ja kogu maailma elajad kogunesid tema ümber.
Nii läks õhtu ja hommik ja teine päev.
edit
Saagu kannel, lausus Vanemuine. Ja kannel sai.
Vanemuine asetas selle põlvedele ja tõmbas kätega üle keelte. Tekkis heli.
Lase üks polka! kamandas kobras mätta tagant.
INIMENE
Old mehel poeg. Seda poega hüütud Tume-Toomaks, sest et tema arunatukesega kangeste tumedad lood olla olnud.
OLEMINE
Neeger, mõtlesin ma.
klõps klõps
Enesetsensuur lõi käed raudu.]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://fotoring.blogspot.com/2012/02/kolmekumne-seitsmes-tund.html]]></guid>
		<title><![CDATA[Kolmekümne seitsmes tund]]></title>
		<link><![CDATA[http://fotoring.blogspot.com/2012/02/kolmekumne-seitsmes-tund.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[Uku Peterson]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[Tänasel tunnil jätkasime isetehtud fototarvetega ja meisterdasime camera obscurat. Kuigi töötempo oli väga erinev, jõudsid lõpuks kõik õnneliku lõpuni ehk nägid läbi oma tehtud camera obscura lambipirni.
Enne lambipirnivaatamise seadeldise meisterdamist lõpetasime näituse ettevalmistamise. Fotod said kollaažideks ja hea, et Martin võttis kollaži tegemisel teise Martini koha.
Järgmisel teisipäeval ootan kõiki, kellel on võimalik tulla, näitust üles panema. Kohtume kell 17.00 Fotoluksis (Ülikooli 6a).
PS. Fotoluksist üle tee asub Fasters ;)
Grupipildi idee tuli Martinalt ning tema tegi ka pildi. Pildile kahjuks kõiki tunnis osalenuid ei jäänud, kuna Anni pidi varem ära minema ja Ülla jooksis bussi peale.]]></content:encoded>
	</item>
	 
		<item>
		<guid isPermaLink="true"><![CDATA[http://deia33.blogspot.com/2012/02/0402-oo.html]]></guid>
		<title><![CDATA[04.02 öö]]></title>
		<link><![CDATA[http://deia33.blogspot.com/2012/02/0402-oo.html]]></link>
		<pubDate><![CDATA[Thu, 1 Jan 1970 03:00:00 +0300]]></pubDate>
		<author><![CDATA[deia]]></author>
		<content:encoded><![CDATA[Hetkel kraadiklaasi näit - 28,8
Krdi külm on. Kuigi katlal lisaküte all, tundub, et järjest külmemaks läheb. Samas kraadiklaas näitab toas 22. Peaks nagu norm olema. Aga tunnen kuidas see külm tahab läbi seinte sisse pressida. Maja on ometi korralikult soojustatud.
Neljapäeva õhtul sadas isegi ca 5 cm lund maha. Sattusin just sel ajal linna poole sõitma - isegi väikese (õige pisikese) lumetormi mõõdu andis välja :). Aga tuli seda nii palju, et traktorid tuli ikka välja ajada - muidu oleks klientidel hommikul ninad vingus olnud. Huvitavad on mõned inimesed, nad nagu ei teadvusta üldse, et elame põhjamaades ja siin ikka talvel lund sajab ja on libe ja külm. Nemad tahaksid aastaringselt kõpskingades autost oma kontoorasse marssida. Ja kui siis on mõnes kohas natuke lund maas, siis on kisa taevani.
Täna oli vaja mul tööasjus käia ühes sõjaväosas. Samal ajal tulid noored sõdurpoisid metsast õppustelt - kõigil ninad sinised peas nagu mingitel külajoodikutel:). Mõtlesin veel, et vaesekesed pidid vist telkidega seal metsas olema. Aga kõik olid vägagi lõbusad - ei mingit virisemist ega nutunägusid.
Autoga oli huvitav sõita - kõik krigises ja nagises ja krudises nagu mingi iidvana purjekas. Õnneks käivitub probleemideta ja soojaks läheb ka üsna kiiresti.
Ja lubab ju siin - 30 ja veel allapoolegi - siis vist peab elutoapõrandale pursuika üles sättima. Nuh ja samovar kõrvale, et ikka selle õige siberi tunde kätte saaks:D. Seda õiget siberi ahju vist ei jõuaks valmis ehitada. See külm pidavat ju Siberist pärinema.
Huvitav kliima meil siin pisikesel Eestimaal. Talvised külmad tulevad Siberist, suvised kuumad tulevad Aafrikast ja sügisesed tormid Ameerikast. :D]]></content:encoded>
	</item>
	 
		
</channel>
</rss>
