Minu Jaapan tekitas minus kuidagi vastuolulisi tundeid, aga neid kirjeldada ma ei oska, kindlasti polnud asi ainult raamatus. Kuna tahtsin lugemisega kiirelt raamatu lõppu jõuda, siis avastasin end mitmel korral üle rea lugevat, hiljem tegin seda juba meelega. Teos oli siiski huvitav, kaasahaarav ja sisutihe. Sain mõndagi teada sellest kaugest eksootilisest kirsiõie maast. Meie eestlased oleme kassid, kes hulguvad omapead, aga jaapanlased hoiavad väga kokku ja on tavaline, et veel peale tööpäeva lõppu veedetakse aega koos töökaaslastega. Et konkurensis püsida peab teadma, et klient on kuningas. LVRTIQMI ...pisikesed poekesed... peavad tihedas konkurensis ellujäämiseks olema ülimalt teadlikud, kes on nende kliendid, millal nad tulevad ja mida nad ostavad, ning selleks teeb poeomanik kogutud statistika alusel pidevalt analüüse, mis abistavad teda kauba tellimisel koguni kellaajalise täpsusega.

Kui rumalad koduperenaised muidu aru ei saa, kuidas neegrid vanasti tööd tegid, siis tuleb selleks teha südant lõhestav filmijupp ja noored emmed kinno tirida. Üldiselt arvasin, et see on hullem NAACP poolt vanasid traditsioone solvav ja haavav propaganda, kuid kõige hullem ei olnudki , tehti nalja nii neegrite kui valgete üle. Tegevuspaigaks on 60’ndate alguse Mississippi osariigi väikelinn, kus ilusates valgetes majades on koduabilisteks neegrid, käivad 6 päeval nädalas kohal, koristavad, valmistavad süüa ja hoolitsevad valgete laste eest ning saavad ka selle eest tasustatud. Kodukanti naaseb linnas ülikoolis studeerinud   Skeeter, kes on linnaelu näinud ja võib-olla enam nii väga vanadest traditsioonidest lugu ei peagi, vähemalt nii karmil tasandil, kui enamik kohalike. Skeeter saab tööd kohalikus ajalehes ja ühtäkki, linna elu maitsnud inimesena, tekib tal mõte kohalikest neegritest raamat kirjutada ja kogu tõde päeva valgele tuua. Kirjastaja New York’ist märkas siin muidugi raha teenimise võimalust, kuid raamatu kirjutamisega pidi kiirustama, sest neegri seadus Washingtonis oli juba läbi vaatamisel ja pärast ei huvitaks enam kedagi see, et neegrist koduabiline ei tohi sama wc külastada, mida pererahvas. Seda, et film väikse eelarveline oli, andis tunda igal sammul, eriti häiris, et kokku oli hoitud soundtracki pealt, korraliku Mississippi delta bluusi ei kõlanud kordagi ja ega muidu ka tausta muusikat eriti tihti ei kõlanud, kuigi ajastu muusikat oleks võinud igale poole vahele toppida. Ühte muidugi tasus filmist õppida, et oma isikliku neegriga ei tasu jamada, parem toida ja hoia teda hästi, siis teeb ta ka korralikult tööd ja hoolitseb ka sinu ja su perekonna eest, vastasel juhul võib juhtuda, et sa sööd neegri sitta...

Jooks ja rattaklubi? Kuidas need kaks asja kokku käivad? Ega meil sellele suurt vabandust ei olegi, aga kuna Tour Down Under meie klubi ülesandmise viimasel hetkel tühistas, tuli tippudele Austraalia päikese asemel midagi asemele pakkuda. Muidu oleks Cyclingnews.com-ist juba lugeda võinud, kuidas Talukas lõpusirgel Kaido võidule vedas Greipeli ja teiste tühikargajate ees. Vaata seda pilti järjest 30 sekundit ja maailm hakkabki keerlema Radisson BLU trepijooks on osa Tõusujooksude sarjast , mida korraldab legendaarne anekdoodivestja Valdo Jahilo. Ja Alvaro eestvedamisel otsustasime jätkata 2011 alustatud traditsiooni väisata kõikvõimalikke  nn underground üritusi ( KoMo ja Marimetsa Kapp olid ära tehtud). 26 korrusetäit trepiastmeid ei tundu hirmuäratavana võrreldes 60 kilomeetriga Elioni sarjas. Kui neid aga tõsiselt rünnata, siis on võimalus end korralikult teispoolsususesse tõmmata. Loodan, et kodanik suutis toibuda ning meditsiinis kogenumate hüütud KIIRABI!! jäi tulemata Alvaro muljed: Käisime Rainoga rada testimas neli päeva enne peaproovi. Smugeldasime ennast muidu suletud treppidele sisse (ma ei reeda igaks juhuks selle lahke teenindaja nime ka elektroo lil piinamisel). Plaan oli teha 4-5 vallutust alustades rahulikumalt ja lõpetades täisgaasiga. Sellest oli palju abi tuvastamaks trepiasmete vahesid, sobilikke pöördetehnikaid ning hea määrde leidmiseks talvistes oludes. Neljandal korral lõppes rekordiüritus minul 20. korrusel, kui peapööritus lihtsalt väljakannatamatuks muutus. Misasja? No mine ja proovi järgi, kallis lugeja, siis mõistad, millest jutt ) Samas andis see aimu eeldatavatest lõpuaegadest ja panin märgi maha 2:20 peale võitjale. Löögirusikas on valmis Võistlusõhtu. Peakorraldaja rohelise vestiga ainsaks töövahendiks moodne iPad. Kõik on rahulik nagu ühele sellisele üritusele kohane. Kohale tuli u 30 osavõtjat. Enamus sarnase taseme varustusega nagu Loskutov ja Nurme. Aga mida meie rattatsainikud teame jooksuriietest ja tossudest. Profid ei teinud üldse sooja, ainult venitasid. Mina läksin Ville Vilts Vaiknaga tegema kiireid poognaid hotelli ümber ja parkimismajas. Andre on valmis rajale sööstma Stardipaik oli pisike trepimade Radissoni taga, kuhu kõik need 30 inimest ennast külma eest sisse pressisid. Tunne oli nagu sardiinidel Tallinna Kilu karbis , kuhu oli lisatud korralik annus kuivanud higiaroomi. Mmm, õnneks oli stardinumber alguses. Lähe oli paarides. Minu paariline hüppas peale eelmiste minekut kiiresti sisekurvi. Mul oli piisavalt julgust, et teda stardinumbri alusel väliskurvi pressida. Vastumeelselt ta seda tegigi. Algus oli ka seetõttu rabe, sest pidin esimesed kaks korrust rabistama, et teda selja taha jätta. Edasi läks sujuvalt. Teadsin, et raskeks läheb alles 10.-15. korruse vahel. Paariline pidas sinnamaani mu tuules vastu, aga siis lõi teda haamer. Lõi valusalt. Mina oma elu kõige kõige esimesel jooksuvõistlusel olin taktika õigesti valinud. 95%-ga stardist välja ja ülemised 10 korrust lihtsalt kannatada ja mitte alla anda. Õnnestus perfektselt! Aeg, nagu hiljem selgus, oli uskumatud 2:18 kopikatega. Oma 10-15 sek kiiremini, kui oskasin ennustada. Edasine oli ka vaatamisväärsus. Alla minnes olid ülemised 3 korrust kui vati sees. Jalad ei kuulanud sõna, värisesid ja kurgus oli selline vere maitse, mida pole kunagi varem kogenud. Kogunesime seminariruumi tagasi ja tunne oli nagu viibinuks tiisikushaigete kopsukliiniku palatis. Enamus köhisid nagu oleks neil viimne päev uksele koputamas. Andsin ise ka panuse. Mõni jälle polnud higigi lahti saanud. Elu Laatsaretis peaosades Andre ja Vilts Autasustati parimaid. Meie kaukasse langes lausa kaks eriauhinda Rainole lohutuseks ja Kaidol vedas loosiga. Eestimaised puidust mälupulgad eksootika! Endal jäi siis 2 sek puudu auhinnalisest esikohast meeste põhiklassis. Muidu tegi meeskond head tööd suutsime Andrega vahetus duellis alistada Nõmme kroonimata trepikuninga Rivo Pajuri Pro Klubist. Kaido, Marek ja Raino tegid ka tubli töö. Andrele ei anna vähemalt nädalaks unerahu poolesekundine kaotus Ville Vaiknale. Õhtu jooksul tuli peakorraldaja suust vaid üks nali: “Ajavõtt tõrkus, peame kõik ühe korra veel jooksma” Mis kokkuvõtteks trepijooksu kohta öelda? Kõik tuleb elus järgi proovida Sellise trassi eelnev harjutamine annab palju juurde Kui haamer lööb, siis oluliselt valusamalt, kui rattasõidus. Aegu vaadates jäi mulje, et kui kuskil poole peal alla annad, võid viimase poolega kaotada vabalt 15-20 sek. Aga seda vaid ühe minuti peale!!! Kui kopsud tahavad pahupidi minna, siis tuleb teha vaid ühte mitte mingil juhul tempot vähendada PS Pidagem meeles, et see mula on kokku kirjutatud tegelase poolt, kes ei tea mitte midagi jooksmisest ja kes seda ala pigem vihkab. Elu esimene jooksuvõistlus. Oletatavasti jääksin nt Tartu Jooksumaratonil alla 90%-le osavõtjatest, aga need trepid on ikka midagi erilist! Kolmas koht absoluutarvestuses ja 4 sek kaotust võitjale kiidame heaks Tulemused: Ürituse kodulehel Fotomaterjal: Alvaro erakogu

Tere kallis lugeja! Alvaro / 26. November, 2011 Möödas on tervelt neli pikka aastat, mille jooksul meie koduleht on teeninud CC Rota Mobilise liikmeid ja teisi külastajaid. On viimane aeg ta väärikalt pensionile saata ja lansseerida uus ning uhkem. Kõik sai alguse sellest, et juhtusin ise sel suvel meie kodulehele hetkel, kui arvuti heli oli põhjas. Kõlaritest kostuv rokilärm oli kohutav shokk. Midagi pidi ette võtma! Kuna ma ise ei osanud seda jubinat sealt ära koristada, siis tuli oskajamate poole pöörduda. Ja kui juba ette võtta, siis võtaks ikka korralikult. Nii sündiski otsus välja vahetada kogu praegune kodulehe disain. Mitte ei taha end tunnistada tavaliseks Eesti meheks, kes naise torina peale kohe moodsamat ja uuemat mudelit tormab pubidesse soetama, aga oli lihtsalt asju, mida vana tehnoloogia või piirangutega eelarve meil teha ei võimaldanud. -  Artiklite kujundusmootor CMS oli väga kapriisne ega võimaldanud uputada endasse kõiki moodsaid vidinaid -  Paljud tahtsid tulist huumorit täis artiklitele veel tuure juurde anda, aga kommentaare polnud kuhugi sisestada -  Istud esmaspäeva õhtul kohvikus ja tahtsid oma moodsa telefoniga lugeda värskeimat ülevaadet nädalavahetusest? Kõik, mida sa nägid, oli vaid artikli esimene lehekülg, sest alla seda kerida ei saanud. Olgu, Symbianiga sai, aga see oli ka kõik. -  See muusikajubin esilehel lihtsalt pidi ajalooprügikasti minema -  Targemad inimesed rääkisid, et neli aastat on väga pikk aeg kodulehe jaoks. Äkki olid nad head müügimehed, mine nüüd võta kinni. Mingil hetkel tuli mul vaim peale ja hoogsate pintslitõmmetega sai uue kodulehe disain sõna otseses mõttes paberile pandud. Kas tuleb tuttav ette, kui esilehe uuesti lahti lööd??!   Proovisin seda ka mitmete moodsate vahenditega digitaliseerida, aga vanainimese jaoks oli see liig mis liig. Edasi algas üks pikk kolgata tee muudatusest muudatuseni, kuni jõudsime välja sellise tulemuseni, nagu praegu näha on. -  Viimaste postituste eelvaade nii teksti, kui pildi kujul mugavalt interaktiivsel kerimisribal -  On Sul korduvalt tekkinud tahtmine öelda oma sõna sekka? Nüüd on kommentaarideks avatud kõik artiklid. Esialgu lubame kommentaare lisada ilma registreerimata. Kui see väljub kontrolli alt, siis võtame tarvitusele täiendavad meetmed. -  Mobiiltelefonid on saanud päris oma vaate, mis on mõeldud vaid postituste lugemiseks. Selle saab ka välja lülitada ning leht peaks avanema oma tavakujunduses. -  Lisatud on Eesti rattavõistluste kalender. Omapäraseks teeb selle tõik, et üritame sinna lisada infot CCRM plaanidest iga kalendrivõistluse kohta. Niimoodi saab nt Lasse Nõlvik teada, millisele võistlusele ta julgeb minna, kus Raini osa võtmas pole. -  Kodulehele tulles võtavad lugejat vastu neli vahetuvat pilti, mis on eriti hoolikalt valitud peegeldamaks meie tegemisi läbi selle nelja aasta -  Klubi liikmetele on tehtud kena vaade, mida nad kõik ka väärivad -  Kõik vanad postitused/artiklid on toodud üle nii hästi, kui võimalik -  Ajalooprügikasti on kadunud rattaraamide tootjad jms kunagi põnevana tundunud informatsioon Anna meile teada, mis Sina arvad, kas asjal on jumet. Rattaprofid.ee praegusele tasemele ei jõua me niipea, aga üritama peab! PS soovitav on kasutada IE8 või uuemat või teisi moodsamaid brausereid

Ajaloolise tõe huvides järgneb kommentaar juubelihõngulise viienda Velo Clubbersi ja CC Rota Mobilise vahelise jalgpalli derbyst. Seekord otsustas konsiilium, et juubeli mäng peab toimuma suurel väljakul. Erinevate väljakute vahel valides olime juba pea palli mängu panemas Tabasalu platsil, siis lähedalt peale löömas Õismäe gümnaasiumi platsil, kuid ootamatult läks pööritamine lahti hoopis Hiiu staadionil. Selle aasta eesmärk oli KINDLASTI võit koju tuua. Kuna meie senine juhendaja, mentor ja treener oli oma ameti sõnadega: Mehed, midagi on valesti. Võitmiseks tuleb midagi muuta kas treenerit, mängijaid või mängu!“ maha pannud, valmistusime oluliseks päevaks omal käel. Punti tuli tugevdama CC Rota Mobilise noortekoondise liige Evert, kes erinevalt paljudest meist oskas palliga ka midagi ette võtta. Mängupäeva eelsel nädalal oli Piletilevi müügipunktides tihe rebimine ja ka enne lahtilööki sai viimaseid pileteid väravast veel soolase hinnaga soetada.Rahvast tribüünidel oli murdu kohati vähemalt 10 inimest. Algus oli paljulubav. Surve oli vastastel peal ja siis hakkas juhtuma. Pall käis 2 korda latis, korra postis. Sinisärklased olid poolaja lõpu saabudes kuidagi väsinud ja kontsentreeritus ei olnud ka kõige parem. Kaitses rassis Kaido, väravas tegi häid tõrjeid Ergo ja ründes möllasid Rain ja Evert. Rommi oli meie poolt kinni võetud ja ega ta vist kordagi peale ei saanudki lüüa. Teisel poolajal näitas Talukas, et tema eesnimi ei ole juhuslikult Raul. Mees lasi umbes 15 m pealt teele sellise volley, mis teeks kadedaks ükskõik millise pallivõluri. Paraku jäi palli teele juhuslikult ette Clubbersi puurilukk. Väljakul käis ka Tõnu Roundkepp, kes sealt aga valugrimassides 25 sekundit hiljem lahkus põhjuseks krooniline treenimatus. Normaalaeg lõppes viigiliselt 0:0. Ergo andis endast kõik, et pallide teele venida Lisaajal oli surve taas peal ja värav oli õhus. Kuid viimast otsustavat sammu ei suudetud teha. Kuni selle hetkeni oli mäng meie kätes, kui hakkasime pendlaid lööma, siis muutus paraku kõik. Kaks eksimust meie poolt kinkisid sõna otsese mõttes lotovõidu taas Velo Clubbersi vutihiidudele. Bruno jämeda eksimuse poole tormamas. See pennal lükkas ta välja järgmise aasta Elioni võistkonnast Hetkesesi siis 5:0. Aga järgmine aasta, siis te saate!

Hong Kong: Enne lendu Singapuri oli omajagu aega ja läksin linnaga teistkordselt tutvuma. Kõndisin niisama ringi tänavatel, mis eelmine kord katmata jäid. Mingihetk otsustasin metrooga teisele poole lahte minna ja uurida finantspiirkonda ja piirkonna kõige kõrgemaid maju. Nagu näha kõik on hi-tech. Katusele ei hakanud minema, pole ka kindel kas võimalus eksisteeris. Kõik üle kaetud lendasin tagasi üle lahe ja valisin pika jalutuskäigu tagasi hotelli kuhu asjad olin hoiule jätnud. Tee peal sattusin nii mõnelegi huvitavale vaatepildile. Loomulikule bambustellingutega pilvelõhkuja hakatisele Ehtsale made in china“ kala ja pudipadi turule kus suutsin leida terve järgmise päeva riietuse veidi alla 4 eest ilma kauplemata. Kindapoele, sest neil on ju nii külm 16 kraadiga Rolls-Royce esindusele Ja lõpetuseksLEIDSIN Eesti Vabariigi kodaniku. Singapur: Lennujaamas saime kokku vanahea Singapuri sõbra Norbertiga, kes oli abivalmilt nõus meile vastu tulema ja kohalviibimise ajal nõus linna näitama. Kuigi jõudsime 01 00 Singapuri suht väsinuna läksime siiski linna sööma ja uusi imeasju proovima, nagu näiteks Duraini nimelist puuvilja. Mis meenutas kõige ehtsamat vedelat s ja haises ka samamoodi, kuid maitse oli üllatavalt normaalne. Siiski veidi imalam kui mulle meeldiks. Ära proovida tuli. Uuel päeval algasid uued teod ja pärast sööki lendasime tuhat nelja Norberti kingapuuri autoga Universal Studio lõbustusparki. Päris äge koht võiks mainida, kuigi atraktsioone täiskasvanutele veidi nappis. Kuid need, mis olid, olid väga vinged. Ei saa üle ega ümber ilma mainimata Transformersi 3D atraktsiooni, mis näis reaalsem kui kõik muu, mis ma 3D-s kunagi näinud olen nii pikalt, et mõõdupuust lihtsalt ei jätku ja nii ongi. kerge youtube tutvustus sõidust Ameerika mäed olid ka üllatavalt ägedad. Kõige lähedasem tunne millega neid 90 sekundit võrrelda on mootorrattaga täisgaasil pika kurvi võtmine. Atraktsioon koosnes kahest erinevast omavahel põimitud sarnasest atraktsioonist, sinise puhul oli väga palju peaalastpidi pöördeid ja oluliselt hirmutekitavam ja siis punane lahjem variatsioon. Oli päris mitmeid väga huvitavaid atraktsioone veel, kuid kõike pole mõtet ka ära kirjeldada. Pärast lõunaks olid üllatuseks kogu täiskasvanute osa pargist läbi käidud ja ka osa laste asju. Oli aeg uued asjad kavva võtta. Siirdusime linna. Sai tehtud mõned pildid: Huvitav tegevus all paremas nurgas. Mõned majad kesklinnas

Saltimboccat , õigemini selle pisut ebatraditsioonilist variatsiooni, vamistades, mõtisklesin roogadele antud nimede üle. Jõudsin järeldusele, et üks ilus, isuäratav ja põnevust tekitav nimi annab toidu võidukäigule suure plussi juurde. Võtame näiteks sellesama saltimbocca , mis kujutab endast originaalis õhukest vasikalihaviilu, millele on kinnitatud viil prosciuttot ja leht salveid ning mis saab seejärel kiirelt või sees mõlemalt poolt praetud. Kooslus on kahtlemata tõeliselt maitsev, aga ma kahtlen, kas see ikka niisama kuulus Itaalia roog oleks, kui ta ei kannaks kõlavat nime saltimbocca , mis pealegi tuleb itaalia keelsest isuäratavast fraasist tähendusega hüppab suhu! (Etterutates ütlen, et muidugi hüppab suhu, erilise kiiruga veel ja kõik teised saltimboccad hüppavad esimesele veel suurema kiiruga järgi). Eelmise nädala laupäeva hommikul vaatasin Lusika saadet, mida juhib Tuuli ning mida sel korral külastas Mari-Liis ! Ja Mari-Liis valmistas oma juba legendaarseks saanud rokkivaid räimesid . Ja jälle pidin tõdema, et vägev nimi annab niigi vägevale roale veel vägevust juurde. Kas pole ühele maitsvale räimevormile lahe nimi antud - rokkivad räimed! Kohe tekib isu kodumaist räime hankima minna ja üks ports ahju pista. Novot... ja siis avastasin, et alati vaimukas Liina , on saltimboccat küpsetades täpselt sama asja üle mõtteid mõlgutanud, et miks ei võiks meie Eesti toitudel ka sellised vägevad nimed olla. Kuna ma ise nii vaimukas pole, siis pean siinkohal Liinat tsiteerima: Miks ei ole mulgi pudru nimi näiteks hall on taevas ja must on maa või siis kaerakile nimi näiteks ema tegi, aga ise ei tahtnud, meie peame nüüd kõik ära sööma! :)Tõepoolest, miks mitte! Kas teile tuleb mõni meeldejääva nimega kodumaine roog meelde? Mul hetkel ei tule, aga kindlasti mõni on täiesti olemas! No igatahes minu seekordne saltimbocca sai pisut teistmoodi, kui roomalastel see roog esialgu mõeldud oli. Salvei asemel ilutses prosciutto peal hoopis viiluke magusat viigimarja ning kaste sai tummisemaks tehtud portveiniga (ausalt, tunnistan üles, et vasikaliha praadimise rasva ja portveini kokkukeetmisel tekkinud jumaliku kastme ülejäägid jõin ma lihtsalt ära! / kirjutab Juta ja punastab siin omaette /) Vaja läheb: 6 õhukest vasikaeskaloppi 3 värsket viigimarja 6 prosciutto viilu 50 ml valget kuiva veini 2 spl portveini 2 spl võid 2 spl oliiviõli Lõika iga eskalopp kaheks. Maitsesta soola ja pipraga. Kata eskalopp umbes sama suure prosciutto viiluga. Viiluta viigimarjad. Tõsta igale eskalopile singi peale viil viigimarja. Et tikuga kinnitamisel viigimarjaviil katki ei läheks, pane viigimarja peale veel väike riba prosciuttot ja kinnita kõik läbi selle tikuga kokku. Kuumuta õli ja või pannil. Prae eskaloppe mõlemalt poolt umbes 3 minutit, keera liha pool alla tagasi ja vala pannile valge vein. Kata pann kaanega ja lase veel paar minutit lihal pannil küpseda. Eemalda liha pannilt, vala pannile juurde portvein, sega ja keeda 1-2 minutit. Serveeri saltimboccat selle portveinikastmega. Juurde sobib nii kartul, pasta kui polenta. /Idee: Cuisine et Vins de France/

Just nii

Käes on veebruar ja pakane paugub täiel rinnal. Täna on õues tajutav temperatuur -31. Käisin katsusin järgi..no vastu tuult jah, oli päris krõbe. Muidu, kui on seljas õiged riided ja lausa ei seisa ega oota, et pakane sind näpsaks, on õues täitsa mõnus. Tuult jah võiks vähem olla. Koeral käpukesed külmetavad. Temal on ikka rist ja viletsus selle wc leidmisega, sest võib vaid ette kujutada, mis tunne on paljajalu sellise külmaga lumel tatsata. Aga ilus on. Aknast vaadataes kohe väga ilus. Uueks nädalaks lubas ilmateade esiotsa lausa globaalset soojenemist kuni -4, aga täna vaatan, on nad ennast parandanud ja temperatuurid jäävad 10 ja 15 külmakraadi vahele. Päevased muidugi. No asi seegi. Kui oled tasapisi juba harjunud -25 -30-ga, siis mis see -15 ära ei ole. Sujuvalt on saanud läbi kõik meie pere sünnipäevad. Pojad on nüüd kah juba aasta vanemad ja jäänud on vaid koera kaheksas sünnipäev kuu teisel poolel. Nooremal pojal õnnestus seekord siis sedapidi, et veetis oma 20-nda sünnipäeva kaitsejõudude kesklaatsaretis. Mis seal ikka, seekord sedamoodi. Homseks peaks ta koju käima saama ja siis läheme ja peame vanema poja juures nende sünnipäevad ära. Jaanuari lõpp on tegus olnud. Käisin JCI Rapla koja suurel aasta alguse üritusel piltistamas ja see oli üks igati vahva üritus. Nii otseses mõttes, kui ka kogemuslikus mõttes. Tuttavad tegevfotograafid aasisd, et paras paras, mine pildista, see nii vastik tööots :D Aga mulle meeldis :) Jah, olud olid igati sandid. Kehvad ja pidevalt muutuvad valgusolud jne jne väga pikk päev. Ikkagi oli tore ja lahe. Nüüdseks isegi pildid kohendatud ja tellijal käes. Kohe palju pilte. Seal oli kauneid tulpe keset talve ( tulbid muide on ühed mu lemmiklilled ) Seal oli palju kihisevat jooki Mõnusaid maasikaid ja muid puuvilju Seal pühitseti ametisse uus ja kaunis koja president Seal käisid ennast näitamas “Miss Raplamaa 2012 kandidaadid Seal mängis tantsuks vahva bänd nimega ” Veskikivid”, keda julgen soovitada Meenutan siiani, kui maitsev tort see seal oli Ja üldse oli seal väga palju tegusaid ja lõbusaid inimesi :) Nii, üks tibatilluke osa selle päeva piltidest siia nüüd sai, aga kõik ülejäänu..on asjaosaliste rida :) Tegelikult jõudsin selle kell 10 hommikul alanud ja peale keskööd lõppenud päeva jooksul veel joosta vahepeal koju, teha kahele kaunile daamile jumestused ja pildistada neid särtsakaid tegelasi kaks tundi. No see oli puhas fun, sest 20 aastat sõbrannad olnud naised juba teadsid, kuidas kaamera ees lustida :)

Gililt sõudsime tagasi Bali saarele, kus meie baasiks sai imekaunis Ubudi linn kesk mägesid, rohelust, riisipõldusid ja kaunist kohalikku arhitektuuri. Üleval pildil vaade meie Ubudi kodumajutusest (soovitan: Swan Inn kohe kesklinnas Monkey Roadist läänes), kus peale rohelusest rõkkava aia ja kaunilt nikerdatud majakeste sai igapäevaselt jälgida ka seda, kuidas pererahvas jumalustele õnne toovaid kingitusi tegi, omavahel lõkerdas ja toitu valmistas. Vaatamata turistirohkusele on Ubud tõeliselt ilus ja rikkumatu ning kohalikud on vaeva näinud, et alles hoida traditsioonilist arhitektuuri ja kultuuri. Piisab ainult (suhteliselt lärmakast ja  tüütust) peatänavast natuke kõrvale hoida ja jalutuskäigud viivad aina kaunimate pühapaikade ning kodude juurde, saatjaks kohalike naeratused ja tänavatel jõlkuvad koerad. Naljakas on see, kuidas riisipõldudest on saanud turismimagnet. Nii ongi keset linna suvaliselt alles jäetud riisipõldusid meenutavad rohelised lapikesed, nii et hotell saaks end reklaamida “Vaade riisipõllule” sildikesega ning turist terrassil kohvi juues endale õlale patsutada, et nüüd on siis riisipõllu vaatega voodikeses magatud. Tegelikult on need linnasisesed riisipõllud “katki” (“ broken” rice fields ) ja riisi seal ei kasvatata, nii et riisiga on neil põldudel sama palju pistmist kui näiteks arbuuside või kapsapeadega. Küll aga idanes mul oma aknast katkist riisipõldu imetledes (no muidugi me tahtsime ka ikka riisipõllu vaatega tuba) järjekordne Eesti nokia idee. Et siis viinasokkide ja sügisvärvilise looduse kõrval võiksid Eesti visiitkaardiks olla ka rukki- ja nisupõllud. Nii nagu siin on igal pool sildid “Rice field view” võiksid ka Eesti ööbimiskohad end reklaamida lööklausetega nagu “Akna taga rukkiväli”, “Uinu nisukohinas” või “Hüppa või rukkisse”. Jah, võibolla oleks vaja seda kontseptsiooni tugevdada Eat, Pray, Love sarnase turundusmasinaga, kuid minu meelest täiesti tehtav plaan. Ubudis on mõnus kliima, sest tänu mägedele on temperatuur jahedam kui mujal. Kas siis nensesamade mägede tõttu või lihtsalt tänu vihmahooajale saime Ubudis ka korralikult vihma, nii et meie päevased seiklused mootorrattal lõppesid alati läbimärgadena. Puht kogemata tuli välja, et minu jaapani sõbranna Sara on vana mootorrattaguru ja nii me siis avastasimegi Ubudist põhja pool asuvaid väikeseid külasid, käsitöö- ja kunstitöökodasid, templeid, vulkaane, apelsiniistandusi ja teeäärseid toidulette kaherattalisel ringi kimades. Kuna vihm oli soe, siis polnud ka läbimärg olla teab mis ebamugav ja kohalikud said alati kõhutäie naerda, kui me ilma vihmakaitseteta kangekaelselt läbi paduvihma oma sihtmärgi poole vurasime.

Veebiruumis on valla pääsenud kuulujutt, mille kohaselt asub Samsung peagi esitlema õige huvitavat tahvelarvutit. Juba mõne nädala pärast toimuval MWC mobiilimessil näitavat Korea elektroonikagigant uut Galaxy Tabi, millel on maailma suurim ekraan 11,6. Lisaks olevat see ekraan veel nii hea lahutusvõimega (25601600px), et rabab jalust ka iPhone i Retina Display austajad. Võiks arvata, et selline seade peaks olema praegusest Galaxy Tab 10.1 -st märksa suurem. Nii see ei ole uus tahvelarvuti teatakse olevat väga kitsa äärisega ning vaid pisut suuremate mõõtmetega kui praegune Samsungi lipulaev. Seadme sees väidetakse olevat kahetuumaline 2GHz Core Exynos 5250 protsessor ning seadmega olevat kaasas puutepliiats (sarnaselt Galaxy Noteile). Kogu see informatsioon pärineb Saksa tehnikaportaalist tabtech.de. Sarnase info esitab ka androidandme.com veebileht. Udupilte keegi veel oma sõnade kinnituseks ei esita, kuid kui see info vähegi tõene on, siis tulevad ilmselt peagi ka need. Võib aga ka olla, et uus tahvelarvuti ei astu avalikkuse ette mitte MWC messil. Paari päeva eest näitas Samsung Superbowlil reklaami, mis lugas “Järgmist suurt asja” kuupäevaks 02.05.12. Vaadake ise:

Nikoni 2011. aasta kolmanda kvartali majandustulemused ei ole just roosilised. Firma teatas täna, et oktoobrikuine üleujutus Tais läks talle maksma 10.9 miljardit jeeni (ligikaudu 110 miljonit eurot). Seda arvestades oli Nikoni kogukahjumiks kolmandas kvartalis 3,7 miljardit jeeni (37 milj EUR). Olgu siia kõrvale võrdluseks toodud 2010. rahandusaasta kolmas kvartal, mil Nikoni kasumiks oli 9,7 miljardit jeeni. Nikoni tootmistulu kukkus aastataguselt  253.8 miljardilt jeenilt 215,4 miljardi jeeni peale. Sügisesed üleujutused Tais tabasid Nikonit eriti rängalt. Paljudeks nädalateks langes rivist välja firma üks olulisemaid tehaseid, samuti oli häiritud varustamine kaamerate ja meditsiinitarvete tootmiseks vajalike komponentidega. Sellesama üleujutuse tõttu olid ju seiskunud näiteks Sony vabrikud, mis teiste hulgas ka Nikoni aparaatidele sensoreid teha vorpisid. 2011. aasta viimase kvartali ennustustes ning kogu rahandusaasta tulemuste osas on Nikon siiski optimistlik. Firma kinnitab, et üleujutuste mõju neljandasse kvartalisse ei ulatu ning ennustab 2011. aasta kogukasumiks 55 miljardit jeeni. Võrrelduna 27,3 miljardi jeeniga 2010. aastal. Allikas: Engadget.com ; marketwach.com

Näib, et Ricoh teeb kõik selleks, et Pentax viimaste aastate madalseisust välja tuua. Koos K-01 hübriidkaamera ja 40 mm objektiiviga avalikustas Pentax eile järgmise kahe aasta plaanid K-bajonetiga objektiivide osas. Firma veebilehelt saab alla laadida PDF-faili , mis näitab, et juba käesoleva aasta jooksul peaks ilmavalgust nägema kolm objektiivi: 50 mm (valgusjõuline?) fiksobjektiiv, suure fookuskauguste vahemikuga (18-250mm?) suumobjektiiv ning kuhugi 500 ja 600 mm vahepeale jääv fikseeritud fookuskaugusega teleobjektiiv. 2013. aastal (või hiljem) plaanitakse turule tuua ilmastikukindla korpuse ja kvaliteetse optikaga DA seeria suumobjektiiv, üks Limited-seeria lainurksuum ning üks ülilainurksuum. Lisaks veel kauaoodatud 1.4x telekonverter. Lae alla Pentaxi ametlik PDF-dokument

“The world is flat” was a book and an idea presented by Thomas Friedman in 2005. The concept of the flat world means that globalization has changed our world economics drastically by creating international and even intercontinental supply and support chains. Global competition between companies, teams and even people has made many things cheaper, ideas and innovation travel faster, but it has also caused jobs to move and the environment to suffer from consumption, logistics and travelling. But how flat is the world really? Is it flatter in some parts of the world? How is the situation in the Nordics and Baltics? Here is my perspective to it and I hope to bring it some insight from my experience of moving on an international assignment from Tallinn to Stockholm. Why a multi-national company should move people? The reason is pretty obvious. This is the best way to get people to work together and share ideas and experiences. Videoconferences, telephone meetings and visits do help, but especially when starting successful co-operation you need to have the team in one room for some time. Othervise the problems of different goals, interests, language will not be solved and the co-operation just does not start. How flat is the Nordic and Baltic area? The world is much less flat in the Nordic and Baltic countries than it is in UK and in the USA. In the year 2009 2,2% of Americans moved from one US state to another. If we compare EU member states to US states then we can see that the number of people emigrating or immigrating to Sweden was 1,52% of the population. For Finland it was 0,73% and for Estonia only 0,64%. So we can say that the Nordic countries are in a world that is 30% to 70% less flat than the US. And there are numerous reasons why the Nordic world is less flat As a recent mover I can point out many things that make moving and communicating in the Nordics more difficult than it would be in USA. The language this is of course the most important difference between Europe and USA or the English speaking world in general. Although most of the communication can be done in English and many people in Sweden, are very good in English, then sooner or later you run into situations where the local language is of great importance. For example if you need to know detailed rules of registering your car or details of tax system or find a good local grocery shop on the internet or buy a ticket for the bus. This is the time when Google Translate becomes your best friend really fast. It usually are the difficult and crisis situations where you need the local language the most. Like an announcment of a traffic stop on Tunnelbana or the neighbours repairing the piping and shutting down your water. The culture Different nations have different pop-stars, sportsmen, history and it is only polite that you get to know them. But besides such fact knowledge you need to understand the subtle ways people interact. Does “Yes, but” mean actually “No”? If a person is just sitting silent then is he “aggressively planning something” or is he just “a calm person”? The school system This is a real challenge if you move with your family. Are the lessons the same? Is the level of lessons different? Can you later move back or move forward and how much caching up needs to be done then? Here again the language as a challenge comes in. The administrative stuff The taxes are different, the socialcare systems are different. Thank God we have EU that makes cross-border moving much easier, but still there are many things you have to arrange and they cost and take time. My experience has been that you should plan at least 22 months for arranging everything. 2 months for closing and preparing in your previous home and 2 months opening and registering everything in your new home. Tax department, appartments, mobile phones, bank-accounts, hobbies, TV subscriptions, packing-unpacking....it really is something. My final two thoughts would be, that although difficult, then moving from country to country is worthwhile. It is really interesting and you do learn a lot! The other eternal truth is that the less stuff you have the better! So if you are thinking of visiting a shopping centre this weekend...then try not to. :-)

No ja seekordne lyhike Eesti reis ongi läbi. Tegelikult sellesse 11stkymnesse päeva mahtus täitsa palju huvitavat. Ära sai tähistatud paar synnipäeva, kylmetada lumehanges, syya lõpmatustes kogustes head Eesti toitu ja chit chattida heade tuttavate ja sõbrannadega kohvitassi taga. Juba eelmisel aastal hakati mind kimbutama sellega, et oleks nagu tore, kui ma Leole 60ndale juubelile tuleks. Kuna aga sel aastal oli Hiina kevadpyhade tähistamine vaid nädala pikkune, arvasin alguses, et ikka ei mängi välja. Kuid ega ma eriti Hiina pyhi ka ei taha tähistada. Pidev rakkettide laskmine ja seda ikka 24 tundi jutti on mind ikka korralikult ära tyydanud. Ma parem pean pausi. Lahe oleks muidugi Gabrieli ja Nickiga Nicki kodulinna tema pere juurde minna, kuid teadsin juba ette, et ega seal kah targem pole. TOit muidugi meelitas, kuid siis oleksin söönud hommikust õhtuni, kuna peale paaritunnist hommikusööki tuli pikk paari tunnine lõunasöök, ning sellele järgnes kohe eriliselt pikk õhtusöök, ja seda muidugi imepisikeste topsidega veini alla kulistades. Ganbei ja Ganbei ja Ganbei. Samuti hirmuas mind see, et Nicki kodukandis ei armasta inimesed absoluutselt kylma talveilmaga soojendust sisse panna, ning enamus inimesi tatsab ringi paksudes vati riietega mis meenutavad pidzaamasid. No jah, ja kui veel ennast rohkem öökima ajada, siis ega see Chongqing ( Wangzhou) pole just kõige puhtam ning valge inimese sõbralikum kohake. Näpuga näitamist on seal ikka kõvasti rohkem kui Pekingis, voi Hangzhous.JAH, ma ikka vist lähen Eestisse mõtlesin ma endamisi, ja lõin selle idee ka Nickile detsembris ette. Ta ytles no jah, ega tal midagi selle vastu pole. Peaasi et ma vaid ööpäevad läbi pidu ei paneks, ja et ikka enda eest hoolitseks kah. Kui piletid ostetud, ei andnud ma pikalt kellelegi teada et Eestisse lähen. Kuigi mul pole midagi inimeste kylastamise vastu, ei suudaks ma pidevalt majast majja tatsuda, ning salatikausi taga yhte ja sama lugu yle rääkida. Võtsingi asja täitsa vabalt. Kuid kirjutasin endale otsaette, et kui järgmine kord Eestisse lähen, rendin endale mingi pisikese korteri kusagil, kuhu saan põgeneda kui kõigest ja kõigist väheke liiga palju hakkab. Oma tuba oma luba ja nii edasi. Noh, Eestisse jõudsin ilusasti oma 2 ymberistumisega. Hangzhoust Pekingisse, Pekingist frankfurti, ja Frankfurtist siis Edasi Eestisse. WOHOOOO. Lennukis magasin vaid 4 tundi , kuid ega see mind ei hirmutanud. Kartsin tegelikult haigeks kohe jääda, sest Eesti ilm oli FUCKING COLD. Tallinnas pidasime maha yhe korraliku yrituse Amigos. Ma ei mäletagi kes mängis. SIja egatahes fännas seda vitamiini maitselist bändi täiega. Ise ma olin rohkem pöördes muusikast mis bändi vaheaegadel mängis. Sai ikka päris korralikult ennast segaseks tantsida. Hommikul kael ja selg igatahes valutasid. Moned tunnid magatud, sai taaskord linna peale mindud niisama träni kokku ostma. Paar korda kui ma SUVENIIRIDE poes mainisin, et kurat kui kalliks kõik Eesti träni on läinud, öeldi mulle selle peale, et SEE siin pole suveniiride pood. me myyme tarbe esemeid. No jah,.. mul oli käes nelja eurone kylmkapi magnet ja mingid Eesti motiividega asjad. No kui tarbe esemed siis tarbeesemed Aga kuradi kallis on Eesti ikka kyll. Rahakotti oli raske lahti teha, kuid kuna see oli ka pisike kaubareis, siis pakkisin kohvri kõvasti igasugu kilakola täis ja viimase ostuna ostsin Rimi ka veel põdravorstist tyhjaks, kuna Nick lihtsalt käskis nii teha NO näed kui hea naine ma olen.. Teen mis mees ytleb. haha. Lõpuks sain rendika auto ka kätte ja sõit Setomaale võis alata. Rendikaks võtisn sel aastal super odava auto võrreldes lennujaama hindadega. Haidor OÜ Mingi 2004 aasta panni. Kuid koos maksudega 230 euri ja väga lahe kutt oli ka kes auto yle andis ja vastu võttis. Kui käskisin tal autot tagasi andes selle yle vaadates, viskas ta käega ja ytles. No ei ole hullu. haha. Mäletan Eelmise suve käiku kui ka auto alla piiluti, et akki on seal ka midagi korrast ära ja siis nõuti sisse 10 euri auto puhastamise tasu. Setomaal on tegelikult kuradi igav. Kui ikka oma autot pole, siis võid koha peal istudes nii ära nyristuda, et depressioon võib tekkida. Nii ma siis yritasingi igal võimalusel autole hääled sisse panna ja lihtsalt niisama kallist bensiini kulutada yhest urkast teise sõita. TALVEL on Setomaa super ilus, kuid kuidagi surnud. Inimesi on näha vaid shopping keskustes, kuna seal on soe, ja ööklubides, kuna seal on lihtsalt kõigil peale paari jooki lööki. No tegelikult alguses tõmmatakse nina ikka korralikult täis, ja alles siis minnakse peole. Blah. Ega ma ise ka targem polnud. Mis mind aga häiris oli pidev avalik alkoholi tarbimine kaubanduskeskuse uste ees. Vahel oli hirm kohe pundist läbi tungida. Vaat kui saad pudeliga pähe. Ei , seda ma ei tahtnud, ja selle asemel et siis siseneda uksest kus mind pudeliga tervitati, sisenesin teisest uksest kus sai täitsa vabalt sisse minna. WHEWWW , mõtlesin ma endamisi, kyll on huvitav elu.. Aga noh, hiinas ehitatakse ka maju õllepudel suus Mis mul ikka tegelikult imestada. Hiinlase ja Eestlase ( voi venelase vahe) on see, et Hiinlane ei tyki sind pudeliga surnuks lõõma. Nad muutuvad juues super sõbralikuks , ning Eurooplase agressiivsust silmas pidades, tahaks vahel ,et ka Eurooplased saaksid kõik oma erimeelsused pudeli taga rahulikult ära lahendada Mitte nii et nuga selga ja kutu No jah, peale selle et Setomaal kylm oli ja ikka veel on, teatati mulle, et seal pole vett ka enam. Pesu pesta ei saa, dushi all ka ei saa käia. Nii ma siis vedasingi ennast igal hommikul Setomaa turismitallu, mis on Meremäe mäe all, ja kasutasin nende mugavusi täiega ära. Soe pott ja kuum vesi.. Mis veel tahta.. Mu eelviimasel päeval setomaal tähistas Leo oma 60ndat juubelit. Sija ja mina kinkisime talle peo juhid , kellest tal polnud aimu kuni selle hetkeni kui nood babe d ta kõrvale astusid ja ennast tutvustama hakkasid, Ja ega ka siis ta aru ei saanud,et kes kurat nad on.. Aga pika peale sai asi selgeks. Juubel kestis pea 8 tundi, ja rahvas oli fantastiliselt kaasaminev kõigi lolluste ning mitte lollustega. Tantsiti, mängiti, söödi , joodi, ning hiljem sõidutas KITT neid kõiki koju ( Kes vaatavad tujurikkujat teavad kes Kitt on hahah). Yhesõnaga, Eestis käik on täielik success. Teeks tihedamalt, kui Hiina Eestist nii kaugel poleks. Kahjuks ei anna Nicki ka ära seebitada, et ta Euroopasse koliks. Kuigi ta mainib, et Hiina on yuck, ja öäk, olen ma kindel, et tegelikult on ta selles maas sama kindlalt kinni, kui mina Eestis. Kui veel Leo synnipäevast rääkida, siis lõpp vinge oli kohata sugulasi, keda ma polnud näinud mingi 20 aastat..( dzeeezus kui vana ma olen ). Näod on samad, iseloomud samad, hääled samad Äratundmisrõõm missugune. Mõtlesin, et järgmise Eesti reis ajal peaks kõik NOORED, ehk siis minu vanused sugulased kokku ajama. Neid on ka ikka päris palju, ja mõnda pole isegi kohanud.to be continued hetkel on ekraan kohimisest ja aevastamisest roheline